Inglite aeg: Kui naine endale sooja tegemiseks jalalt jalale tammub, jätavad tema seemissaapad sillutisekive katvale hallakirmele selgeid jälgi. Tema eblakas hääl ei üllata Pattie’t sugugi. Vaenlane.


Inglite aeg: Kui naine endale sooja tegemiseks jalalt jalale tammub, jätavad tema seemissaapad sillutisekive katvale hallakirmele selgeid jälgi. Tema eblakas hääl ei üllata Pattie’t sugugi. Vaenlane.
Foto on illustreerivUnsplash.com

Inglite aeg“ on Iris Murdochi kümnes romaan ja see ilmus 1966. aastal. Selle gooti romaani elementidega pikitud loo keskmes on anglikaani vaimulik Carel Fisher, kes on kaotanud usu Jumalasse ja headuse võimalikkusse. Carel usub, et Jumal on surnud ja tema inglid on valla päästetud. Ja need inglid on hirmsad… Careliga koos elavad pastoraadis tütar Muriel, tema ilus invaliidist hoolealune Elizabeth ja nende Lääne-India teenija Pattie. Lisaks on majas veel vene emigrant Eugene ja tema poeg Leo. "Inglite aeg" on on LP romaanisarja “Aegumatud armastuslood” 32. raamat.

Katkend raamatust:

„Pattie.”
„Jah.”
„Kas sa panid preili Elizabethi toas kamina küdema?”
„Jah.”
„Nii külm on.”
„Mis sa ütlesid?”
„Nii külm on.”
„Jah.”

Pattie sirutab välja ümarad käsivarred, mis on sügavpruuni värvi, õige pisut tumedamat tooni kui cappuccino, ja roobitseb süsi ahta kamina põhjas külmast krampis sõrmedega. Küünar­nukkideni üles kohmitud varrukatega valkjal puuvillasel kitlil, mida ta džempri ja seeliku peal kannab, on punane maasikakiri. Pisut võidunud lilleline kunstsiidrätik hoiab koos tema ronkmusti juukseid.

„Pattie-loomake.”
„Jah?”
„Mis imelik müra see ikka ja jälle kostab?”
„Metroo. See läheb otse maja alt läbi.”
„Metroo. Ei tea, kas me harjume sellega ära.”
Pattie kägrutab The Timesi puhtad krabisevad lehed kokku ja paneb pirrud risti-rästi peale. Pirdude peale kuhjab ta vanad vormitud roostekarva söed.
„Ole selle ämblikuga ettevaatlik, Pattie. Ole kena ja päästa ta ära. Vaat nii. Kas mina võin põlema panna?”

Seotud lood:

Tikk lahvatab põlema ning toob kokkukägardatud tagalehel esile pildi mingitest mustanahalistest, kes piinavad teisi mustanahalisi. Paber lööb halastusrikkalt leegitsema. Kui Pattie ohkab ja kandadele vajub, sööstab hargnenud silm mööda tema sukka üles nagu väike sisalik.

„Ära hiirelõkse unusta, eks ole, Pattie. Ma olen kindel, et nägin oma magamistoas hiirt.”
„Jah.”

Pragin on pirdude panus leegitseva paberi põrgusse. Pattie korjab tolmusest söekorvist väikesi läikivaid söekamakaid ja pillub neid kaminasse. Paberi põlemise lõõsk soojendab tema nägu.

„Ja, oi, Pattie.”
„Jah.”
„Kui mu vend Marcus helistab, ütle, et ma olen hõivatud. Kui ükskõik kes helistab, ütle, et ma olen hõivatud.”
„Jah.”

Päästetud ämblik jätab surnu teesklemise ja sibab söekorvi alla.

„Küll on siin toas ikka hirmus pime. Tundub, nagu oleks udu tuppa tunginud.”
„Jah, toas on tõesti pime.”
„Kas ma saaksin natuke piima, Pattiekene?”
„Piima ei ole. Ma laenan majahoidjalt.”
„Ah, pole lugu. Ära ennast ära väsita, eks ole, Pattie-kompu.”
„Keegi peab töö ära tegema.”

Must sutaan riivab naise konksus põlvel pingule tõmbunud sukka ja külm sõrm silitab kumaras kaelal esile tungivat lüli. Sammud eemalduvad ja sutaan kaob kahinal trepist üles. Ringi keeramata tõuseb Pattie püsti.

Suur klaasidega raamatukapp, mis pole endale uues majas veel kohta leidnud, laiutab poolviltu eeskojas, kus Pattie parajasti tuld tegi. Põrand selle ees on täis raamatuid, millele ta nüüd taganedes komistab. Kui Pattie „Sein und Zeitile” otsa kukub, tuleb tal suss jalast ära ja ta virutab pahuralt „Sein und Zeitile” külmetava, sukas jalaga. Mõistatuslikul kombel venivad kõik Pattie jalavarjud liiga suureks õige pea pärast seda, kui ta on need ostnud. Ülalt kostab vaikset muusikat. „Luikede järv”. Ja viivuks tunneb Pattie end üleni sulise ja kergena. Pattie on balletti näinud: vaatas kõrgelt ülalt valgeid kogusid, kes heljusid nagu elustunud lilled. Aga mina olen nüüd paks, mõtleb ta järgmisel hetkel, ma olen nüüd paks plika.

Eesukse kell heliseb ähvardavalt ja võõralt ning Pattie praotab veidi ust. Ta ei löö seda valla, sest olgugi et majas on väga külm, on väljas veel külmem. Udu paiskub sisse ja ajab Pattie köhima. Kollakas hämus, mis peab märku andma varasest pärastlõunast, näeb ta hädavaevu säravate pärani silmadega keskealist naist, kes seisab sillutisel. Niisked juuksekahlud tungivad peene karvamütsi alt välja ning kleepuvad viirudena põskedele. Pattie uurib, hindab ja ihaldab naise karakullkasukat. Kui naine endale sooja tegemiseks jalalt jalale tammub, jätavad tema seemissaapad sillutisekive katvale hallakirmele selgeid jälgi. Tema eblakas hääl ei üllata Pattie’t sugugi. Vaenlane.

„Palun südamest vabandust, et ma teid tülitan. Mina olen proua Barlow. Mind saatis pastorite kogu. Kas ma võiksin uue pastoriga kokku saada?”
„Kahjuks ei võta pastor praegu kedagi vastu.”
„Ma pean teda ainult hetke kinni. Teate, tegelikult …”
„Andke andeks, aga me kolisime alles äsja sisse ja tegemist on kole palju. Võib-olla tulete teine kord.”

Pattie paneb ukse kinni. Uduses eeskojas kõnnib või pigem liugleb erakordselt kaunis, vahest kahtekümmend suve näinud noormees. Tema lühikeseks pöetud juuksed on seda värvi, mida Pattie on õppinud ajakirjade eeskujul punakaskollaseks nimetama. Noormees vaatab uudishimulikult ringi, hakkab uurima põrandal vedelevaid raamatuid, kuid siis, Pattie’t märganud, kaob jälle trepialusesse, köögi suunas. Pattie, kelle arvates kõik noored tema üle irvitavad, paneb pahameelega tähele, et noormehel on terava ninaga jalavarjud. Ilmub veel üks vaenlane.

„Oi, Pattie.”
„Jah, preili Muriel.”
„Kes on see kohutavalt kena poiss, keda ma just äsja nägin?”
„Majahoidja poeg.”
„Oi, kas meil on majahoidja? Mis ta nimi on?”
„Ma ei tea. Mingi võõramaine nimi. Kas tahad, ma teen su tuppa tule?”
„Ei, ära näe vaeva, ma lähen Elizabethi juurde. Telefon heliseb, ehk võtad vastu, Pattie? Kui mind küsitakse, ütle, et pole kodus.”

Räägib meesterahvas, kangesti kõheldes ja vabandades.

„Oi, tere. Marcus Fisher siin. Palun, kas ma võiksin oma vennaga rääkida?”
„Kahjuks on pastor hõivatud.”
„Oi. Kas ma võiksin siis Elizabethiga rääkida?”
„Preili Elizabeth ei tule kunagi telefoni juurde.”
„Oi. Võib-olla saaksin Murieliga rääkida?”
„Preili Murieli pole kodus.”
„Oi. Millal ma võiksin pastori jutule saada?”
„Mina küll ei tea.”
„Kes räägib, palun?”
„Preili O’Driscoll.”
„Oi, ee, Pattie. Anna andeks, et ma su häält ära ei tundnud. Nojah, eks ma pean vist uuesti helistama.”
„Head aega, härra Fisher.”

Trepiotsal seisev tume kogu pomiseb heakskiitvalt ja paberlennuk tõuseb õhku ning vuhiseb alla, toksab Pattie kitlit südamest veidi kõrgemal ja kukub tema jalge ette maha. Pilku tõstmata silub Pattie paberitükki, et see tulle visata, ja loeb sellele tipitud uut aadressi. Pastoraat, St Eustace Watergate, London, E.C. Ta ei suuda ikka veel päriselt uskuda, et on Londonis.

Tema pea kohal laulab mahe hääl: „Frère Jacques, frère Jacques, dormez-vous?” ja avanevast ning sulguvast uksest pääseb hetkeks vaiksel kahinal kuuldavale „Luikede järv”. Rong kihutab maja alt läbi, nii et kõik asjad paari millimeetri jagu paigalt võpatavad, ning Pattie süda võpatab üürikesest surmamõttest. Ta loeb pominal luuletust, ja see täidab palve aset, mis asendas omal ajal tema lapsepõlve vaese põrmustatud lumma. „Sa ära selga pööra. Miks pöörad selja sa? See tähispind, see soine rand on aoni sinuga” .
Pattie läheb kööki, kus punakaskollaste juustega noormees ootab, et teda oma isa juurde viia.

Majahoidja toas hakkab Pattie end õige pea hoopis teise inimesena tundma. Heledapäine noormees, kelle nimi on Leo, on minema loivanud, ja majahoidja, kelle nimi on nii veider, et Pattie selles ikka veel selgust ei saa, ulatab talle imelise tassitäie teed. Majahoidjal, kes on ilmselgelt välismaalane, on leebe kurb nägu nagu loomal ja paksud roostepruunid sorgus vuntsid. Pattie’le meeldivad loomade moodi mehed ja ta kiindub majahoidjasse nii selle tõttu kui ka seepärast, et on päris kindel: too ei irvita tema üle.

Majahoidja selgitas äsja pastoraadi küttesüsteemi, mille eest ta hoolt kannab. Süsteem on keerukas ja Pattie’le tundub, et see kütab katlaruumi ja majahoidja tuba ja õieti muud ei midagi. Pattie uurib majahoidja tuba. See on betoonpunker, mis näeb välja nagu pommivarjend. Toas on veider lõhn, mis tuleb Pattie meelest viirukist, ehkki ta pole kunagi varem viirukilõhna tundnud. Kummaline teraspuur osutub kaheks pealistikuseks nariks, millest ainult alumine on üles tehtud nagu ase ikka. Lauaga kaetud ülemisele narile toetub kõige erakordsem pilt, mida Pattie oma elus näinud on. See on maalitud puidule, osalt kullavärviga; Pattie arvates peab tegemist olema ehtsa kullaga, sest see särab otsekui tules. Pildil on kolm laua ääres vestlevat inglit. Inglitel on üsna väike pea ja väga suur kahvatu särapärg ja murelik, mõtlik ilme.

„Mis see on?” küsib Pattie.
„Ikoon.”
„Mis see ikoon on?”
„Lihtsalt pühapilt.”
„Kes need inimesed on?”
„Püha kolmainsus.”

Kuna majahoidja ütleb „püha kolmainsus”, mitte lihtsalt „kolmainsus”, oletab Pattie, et mees usub Jumalasse. See rahustab teda ja meeldib talle. Jumal on Pattie elus ebamäärane, aga tähtis, ja teda lohutab, kui teised inimesed Temasse usuvad.

„Palun öelge veel kord, mis teie nimi on, ma pole sellest ikka aru saanud.”
„Eugene Peshkov.”
„See on võõramaine nimi, eks ole. Mis rahvusest te olete?”
Mees ütleb uhkelt: „Ma olen venelane,” ja küsib siis: „Mis rahvusest teie olete?”
Pattie saab küsimusest aru, aga kuidas peaks ta sellele vastama?
„Mina olen Pattie O’Driscoll.”