Inimesed on ikka kummalised

Ma usun, et enamikul meist on elus ette tulnud juhuseid, mil vaatad oma nina all toimuvat ja mõtled, mis inimestel küll viga on? Miks käituvad mõned vahel nii kummaliselt? Kindlasti vaadatakse samamoodi vahel ka Sind, aga sellest me praegu ju ei räägi.

Kummaline juhus nr 1

Tegevuspaik: Tallinna linnaliini buss, mis on inimestest nii tulvil, et kuskilt kinni ei pea hoidma – kukkuda pole kuhugi.
Tegelased: tädi, kelle kõrval vabanes aknaalune istekoht, ema pisikese lapsega ja veel üks tore tädi.

Tore tädi koputab noorele emale õlale ja ütleb: „Vaadake, seal vabanes lapsele istekoht.“ Neiu vaatab selle peale talle otsa, heidab pilgu aknaalusele toolile ja teeb „Mhmh“.

Mis mõttes „Mhmh“? Kas „Mhmh, aitäh teile, me lähme nagunii kohe maha.“ Või hoopis „Mhmh, aitäh, ma ei hakka praegu sinna trügima.“ Tõenäoliselt mitte „Mhmh, suur tänu, aga istuge palun ise.“

Hea, et vähemalt mhmh tuli, muidu oleks arvanud, et neiu ei kuule hästi.

Kummaline juhus nr 2

Tegevuspaik sama.
Tegelased: endiselt tühja aknaaluse istme kõrval istuv tädi, kes ennast ka ise sinna nurka ei nihuta, et täis tuubitud bussis oleks kellelgi kergem end vabale kohale potsatada; üks ema eelmisest vanema lapsega.

Ema ütleb tädile: „Palun laske mu laps akna alla istuma.“ Tädi vastab: „Ei lase, ta on juba nii suur, et ta ei pea istuma.“

??

„Nalja teete? Laps on väsinud ja tahab istuda, nihutage end veidi, palun.“ Tädi vaatab seejärel lapsele otsa ja ütleb: „Sina oled juba suur tüdruk, koolilaps, sa ei pea bussis istuma.“ Seejärel näitab emale kaugemal seisvaid pisikesi põngerjaid ja leiab, et hoopis nemad peaksid aknaaluse vaba tooli endale saama. Kõigile on selge, et bussis, kus ainuüksi käe välja sirutamine pileti komposteerimiseks, on ääretult aega ja vaeva nõudev töö, ei tule need lapsed küll inimeste vahelt trügides end selle istme peale pressima. Kuid tädi jäi endale kindlaks ning istus uhkelt üksi edasi, laskmata kedagi enda kõrvale.

Kummaline juhus nr 3

Tegevuspaik: suure ja tuntud ettevõtte büroo
Tegelased: mina ja mõned tegusad inimesed, kellega koostöövõimalusi arutame

Kui suuremad jutud räägitud ning aeg lihtsalt kohvitassi taga lobiseda, suundun tualettruumi poole. Mulle järgneb kena neiu, kellega just koos istusime. Ta seletab veel veidi edasi ning seejärel suundume kumbki oma kabiini, kuid ega see ei tähenda, et jutt katkeks. Tüdruk sulgeb ukse ning räägib samal ajal mulle edasi, kuidas selle või teise küsimuse võiks lahendada ja kuidas see projekt ikkagi töösse läheb. Nüüd olen mina olukorras, kus ei oska muud teha kui „mhmh“ või „ahah“. WC-sse ma nüüd küll tavaliselt jutustama ei lähe, ei ole ju raske oodata ja vestlust kohvitassi taga jätkata.

Samamoodi olen ma kohanud inimesi, kes telefon käes kabiini suunduvad ning samal ajal ise veel raporteerivad, et „ma nüüd jõudsin vetsu“ ja „ära pane tähele, ma lasen vett peale“.

Hea lugeja, milliste kummaliste olukordade peale oled sina sattunud, kus suu iseenesest ammuli vajub ja tahaks inimestele öelda „Miks te nii teete?“?