"Isa": 10 aastat tagasi olime naisega lastetud, puhanud ja ilusad inimesed

 (11)
Jan Uuspõld
Jan UuspõldFoto: Tanel Meos

Katkend Bjarni Haukar Thorssoni raamatust “Isa” AS Ajakirjade Kirjastuselt.

Kümne aasta eest olin toonase elukaaslasega pärast pikka puhkust tagasiteel armastuse linnast Pariisist. Olime lastetud, välja puhanud ja ilusad, väga ilusad inimesed. Pariisi iseloomustab kaks asja: seal on vähe lapsi, mis sobis meile tol ajal jube hästi, ja kehv teenindus. Näiteks võid sa väikses armsas Pariisi kohvikus oodata teenindust pool tundi — lihtsalt sellepärast, et kelner on süvenenud Le Monde´i järelhüüetesse. Jõudsime edukalt lennukisse. Siis pidime läbi võtma kontrollnimekirja punktid…

Turvavöö kinni — tehtud!
Imelik, kui tähtsaks lennufirmad peavad turvavöö ja eriti selle sulguri tööpõhimõtte selgitamist reisijatele. Sinu ees istmetaskus või ekraanil on tavaliselt väga põhjalikud selgitused selle kohta, kuidas metallotsik sulgurisse klõpsata, ja lisaks ka selle kohta, kuidas see sealt välja käib. Seda näidatakse kuue või seitsme sammu kaupa, pealegi veel värvilistel piltidel.
Mul on küsimus: kui sa ei oska turvavööd kinni panna, mis sul üldse lennukisse asja on?

Päästepaadid olemas — tehtud!
On alles värk, päästepaadid lennukis?
Sul läheb lennukis sama palju päästepaati vaja nagu kosmonaudil Kuu peal jalgratast. Keda me petame? Vaevalt et lennunduses töötavad inimesed usuvad, et ükskord jõuab kätte päev, mil päästepaatidest kasu on. Lennuk sööstab 800-kilomeetrise tunnikiirusega maa poole ja stjuardess ütleb reisijatele: „Muretsemiseks pole põhjust, hakkame päästepaatidesse minema.“ Ei tea.

Seotud lood:

Hapnikumask olemas — tehtud!
Mulle on alati veidi imelik tunne, kui lennufirmad peavad vajalikuks reisijaid manitseda, et pärast hapnikumaski ette panemist tuleb hingata rahulikult. Ma küsin: milleks? Kui ma istuksin alla kukkuvas lennukis, oleksin pisut rohkem ametis enda täispasandamisega kui mingi hapniku sissehingamisega. Mis siin rahulikust hingamisest rääkida!

Lõpuks sai kontrollnimekiri läbi. Seadsime end mõnusasti sisse, limpsisime viiemilliliitristest plastpokaalidest šampanjat ja näksisime lennufirma kulul tasuta pähkleid, nautides taevast vabadust, mis pakub kõike: Triumfikaar, Seine ja Chablis. Olime vaevalt kakskümmend minutit õhus olnud, kui algas turbulents. Ja see ei tulnud väljast. Hoopis kuskilt üle vahekäigu.
Seal istus üks paar.
Kahe lapsega!
Tüdruk oli umbes kaheaastane. Poiss vaevalt mõnekuune. Ja äkki hakkas see pisike röökima. See polnud tavaline röökimine. See oli nagu õudusfilmis! Tegelikult on see täiesti uskumatu, et nii väiksest kehast võib tulla nii kõva hääl.

Vaene ema hakkas silmnähtavalt närbuma. Ta juuksed muutusid iga minutiga aina hallimaks ja hallimaks. Silmade all polnud tal mitte kotid, vaid seljakotid. Riided olid ühtlaselt kaetud mingi kummalise okse, tati ja toidujäänuste kokteiliga.

Isa nägi välja nagu steroididel Albert Einstein. Tal polnud silmade all mitte seljakotid, vaid mingid traalnoodad!
Väike tüdruk jooksis Boeingus edasi-tagasi ja karjus kõigi peale, kes temaga rääkida üritasid. Veel kõvemini karjus ta nende peale, kes temaga rääkida ei üritanud. Laste vanemad omavahel suurt ei rääkinud. Pigem nagu haukusid teineteise peale.
„Miks sa lased tal seda juua?“
„Minu käest ta seda ei saand“
„Ise tellis topeltviski jääga või?“
Mäletan, et jälgisime naisega nagu naelutatult seda meeleolukat muusikali, mis võinuks sama hästi olla stseen „Väiksest õuduste poest“.
Lihtsalt istusime ja vahtisime, nagu oleks selle eest maksnud ja ei tahaks millestki ilma jääda. Siis raputasin pead, nõjatusin seljatoele ja mõtlesin: on alles õnnetud inimesed.
Äkki naaldus elukaaslane mu õlale ja ütles seda katastroofi unistavalt silmitsedes:
„Sa vaata, kui õnnelikud nad on!“
Loomulikult tegin sel hetkel ainuõige liigutuse: võtsin tal šampusepokaali käest ja laususin: „Pea šampusega piiri, kallis.“
Õudne, millised eksiarvamused võivad inimestel tekkida, kui nad napsu võtavad.

Enne kui arugi sain, seisis see roidunud isa minu kõrval ja kuivatas oma kubet. Tütar oli ta heledad püksid kakaopiima täis lödistanud. Mõtlesin, miks ta lastega reisides heledad püksid jalga pani.
„Kas teil lapsi on?“
„Ei-ei-ei-ei,“ vastasin mina, päevitunud, puhanud ja kuiv.
„Kaua te olete juba koos olnud?“
„Hm… mis ta nüüd ongi… umbes kaks, kolm…?“
Äkki sain küünarnukiga ribidesse.
„Au!!“
Pöörasin pilgu elukaaslasele. Ja siis kohe tagasi roidunud isale ja parandasin end.
„Viis aastat.“
Tundus, nagu oleks isa mingit ilmutust näinud. Ta osutas oma „õuduste toa“ poole ja ütles naeratades: „See on siis järgmine samm, eks ole?“
Vaadake. Olen isiklikult alati arvanud, et inimesed kiirustavad kaugelt liiga palju. Me kiirustame ühel või teisel moel kõigega. Kiirustame täiskasvanuks saama. Aga kui see eesmärk on täidetud, tuleb hakata kontrollnimekirja punkte täitma.

Kokku kolida — tehtud.
Inimesed pole veel jõudnud asjugi lahti pakkida, kui peavad juba järgmisi punkte täitma hakkama.
Kihluda — tehtud.
See on tegelikult vaid järgmise sammu ettevalmistus.
Abielluda — tehtud.
Tundub, et kontrollnimekiri ei lühene kunagi, vaid see hoopis pikeneb.
Korter osta — tehtud.
IKEA kataloog hankida — tehtud.
Auto — tehtud.
Pensionisammas — tehtud.
Suvila koos ämmaga — tehtud.
Otsida endale tegevus ajaks, kui naine kutsub oma õmblusringi külla ja viskab su korterist igal teisel neljapäeval välja — TEHTUD!!!!!!!

Ja siis, kui arvad, et oled hulga asju ära teinud ja kontrollnimekiri peaks olema lühemaks jäänud, hakatakse sind jõllitama. Suguvõsa, sõbrad ja tegelikult kogu ühiskond tervikuna jõllitab sind iga päev.

Loe kindlasti ka: Katkend Jan Uuspõllu monoetenduse “Isa” autori raamatust: mõned vahetavad jalgpallimeeskondi, mina vahetasin elukaaslasi