Jaan Tätte: keskmisel eesti puudust kannataval inimesel on raha rohkem kui paljudel kusagil mujal

 (85)
Jaan Tätte
Jaan TätteFoto: Ilmar Saabas

Katkend Jaan Tätte raamatust "Vaikuse Hääl" kirjastuselt Pilgrim.

Maa või Linn?

Minu elus oli maale kolimine üks kõige õigem otsus, mis olen teinud. Nagu oli õige otsus nooruses minna Tallinnasse.

Oma rabelemised tuleb ära rabeleda seal, kus on rabelemise koht, milleks linn sobib väga hästi. Saad kätte oma suhtlemisvajaduse terveks eluks, rügad tööd teha ja saad osa linnakultuurist. Aga ma arvan, et see ainus elu, mis meile antud, ei pea olema algusest lõpuni ühesugune, igasugused suured ja julged sammud elus ainult rikastavad seda. Mulle meeldib mõelda, et ühe osa, kui mitte kogu elu, võiks inimene proovida elada loomulikus elukeskkonnas ehk maal. Vist on küll tänapäeval nii, et linna peetakse loomulikuks ja maale põgenejaid natuke imelikeks. Kõigil on õigus. Aga vähemalt vanadus võiks mööduda maal, loodusele lähemal, kõiksusele lähemal. Selleks tasuks panuseid teha juba nooremas eas, sest vajadus sellise sammu järele tekib igal juhul ja kurb, kui selleks siis vahendeid ei jätku. Tänapäeval ei ole maaelu vanale inimesele ka füüsiliselt nii raske, ei pea olema lehmi ja lambaid ja lõputuid kartulivagusid. Nüüd võid lihtsamalt olla ja saada veel korra kokku päris eluga, päris tõelise loodusega, valgusega, päikesega, pimedusega, vaikusega…

Ja meil Eestis on ruumi. Me ei saa alati aru, kui suur väärtus ja varandus see on, et meie ümber on palju ruumi. Mujal maailmas on ka kohati palju ruumi, aga need on enamasti kõrbed ja mäestikud, kus pole võimalik elada. Meil on igal pool võimalik elada. Hästi elada. Ja kui tundub, et raha on vähe, siis on meie keskmisel puudust kannataval inimesel oluliselt rohkem raha kui kolmandikul planeedi elanikest. Meil ei ole asjad sugugi halvad.

Seotud lood:

Maal ei pea sa otsima vaimutoitu, see tuleb ise su juurde aknast ja uksest.

Tean paljusid maale kolijaid, kes on tulnud mind tänama, et olen olnud neile eeskujuks oma julge sammuga. Küll on siis tore kuulata neidsamu vaimustunud jutte, mille ise olen kõik läbi elanud — kuidas ootad kevadet ja kui suurt ja siirast rõõmu siis tunned igast uuest päevast, mis toob kaasa uusi kevademärke; kuidas avastad ennast elamas koos aastaaegade ja päevade rütmiga ja kuidas su elu saab täiesti uue ja ootamatu hingamise ja kuidas lastel on sellised ja sellised mängud… kuidas isaga ehitatakse puu otsa onni ja kuidas iga põõsa all on väike fantaasiamaailm ja kuidas koos emaga külvatakse peenrasse rediseseemneid.

Ma ei ole kuulnud maainimestel linnainimeste muret, et mees ei ole päris mees ja naine pole päris naine. Maal ei saakski see nii olla. Seal ei saaks muidu hakkama. Linnas on tõesti võimalik, et korteris, kus kõik kenasti toimib, ei saagi mees teha mehetegusid ja teda oodatakse köögi poolele, kuna elutoas pole tal midagi teha. Raske kontoritööga raha koju toomine ei toidaürgset meheksolemise rõõmu. Tihti ei mõeldagi kodus, kui palju energiat ja enesest andmist seisab kojutoodava palganumbri taga. Tihti ei mõeldagi, et see ongi mehe armastus oma pere vastu. Ta vastutab ja teeb, mis suudab. Jumala eest — ma tean linnaelu rõõme ja plusspooli ja oskan hinnata väärtusi, mida kannavad niinimetatud neljanda põlve linlased, aga minu ülesanne on muu.

Raamatuga saad pikemalt tutvuda Pilgrimi lehel!