Jääpurikaohver Milana Kaštanova tõestab, et imesid juhtub: tahan öelda suur aitäh kõigile!


Jääpurikaohver Milana Kaštanova tõestab, et imesid juhtub: tahan öelda suur aitäh kõigile!
Foto: Kuvatõmmis

Üheksa aasta eest, 5. veebruaril 2010 Peterburis jääpurikaga vastu pead saanud toona 21aastane Milana Kaštanova lugu tõestab, et mõnikord arstid eksivad ja juhtub imesid. „Pealtnägija" justustas loo naisest, kes tunnistati paljude arstide poolt lootusetuks, kuid kes täna siiski elus on ja samm-sammult õnnetusest taastub.

Milana lugu näitab siiski ka selgelt, et imesid ei juhtu, kui inimesed ise selle nimel vaeva ei näe. Eestist pärit jääpurikaohver Milana hinnati nii Venemaa kui ka Eesti meedikute poolt lootusetuks. Ometi on ta üheksa aastat hiljem mitte ainult elus, vaid inspireerib paljusid.

Milana oli teel ülikooli, kui katusekoristajate hooletuse tõttu juhtus tragöödia. “Puhastati katuseid, aga mingeid piirdeid polnud, mitte kedagi polnud hoiatamas,” meenutab ka Milana õmblejannast ema, kes täna enam tööl ei käi ja hooldab oma tütart. “Noor neiu, kes unistas perest, lastest, armastusest, õnnest… Ja ühtäkki… oli ta normaalsest elust ilma jäetud. Ja temaga koos ka meie.”

Loomulikult kihutasid Milana vanemad õnnetusest kuuldes kohe Peterburi, kus neile teatati, et seis on väga halb ja Milana hommikuni ei ela. “Järgmisel päeval öeldi jälle, et ta ei ela hommikuni,” meenutas taksojuhist isa Vadim Kaštanov. “Niiviisi kestis see õudus nädalaid.”

Kuna arstid Milana paranemisesse ei uskunud, jäeti tal fikseerimata lõug, ei tehtud operatsiooni, mida tulnuks teha esimestel päevadel. See tehti alles kümnendal päeval. “Tehti mitu operatsiooni — kolm, neli, viis… Ma täpselt ei mäletagi. Need toimusid vaata et ülepäeva,” räägib Milana isa. “Ja jälle räägiti, et ta ei tule eluga välja. Ometigi ta tuli, ent jäi kahjuks vegetatiivsesse seisundisse, kus inimene justkui on meiega, aga tegelikult mitte.”

Seotud lood:

Seisundi paranedes toodi Milana Eestisse, aga juulis 2010 teatas ka siin riigi tuntuimatest spetsialistidest koosnev konsiilium, et tõenduspõhine ravi puudub ja isegi noore naise transport praeguses seisundis oleks eluohtlik.

Milana lugu jõuab meediasse

Milana elukaaslane Irinei oli vahepeal käivitanud internetiblogi, mille kaudu ta palus headelt inimestelt nõu ja abi ning andis infot Milana üha halveneva seisundi kohta. Milana juhtum jõudis nii ka meediasse ja tragöödiast sai teada suur hulk inimesi, millest oli Vadimi sõnul palju abi.

Kui ka Eestist tuli negatiivne vastus, otsustasid lähedased viia Milana Saksamaale asuvasse kliinikusse, kus kuu maksis 18 tuhat eurot. "Me võtsime laenu, võlgu... Minu tööandja aitas," meenutab neiu ema Jelena. "Abikaasa töötab taksojuhina, sealt tuli ka abi. Milana sõbrad, kursusekaaslased." Selle kõige eest on vanemad muidugi kõigile abikäe ulatanud inimestele tohutult tänulikud.

“Milana on täna ikkagi elus ja meiega ainult seetõttu, et tema lähedased niimoodi reageerisid. Me peame kõik hästi sügavalt peeglisse vaatama, et mida me oleme valmis tegema oma lähedaste päästmise nimel olukorras, kus meditsiin ütleb “head aega”,” räägib ka Milanale olulisel hetkel abikäe ulatanud suhtekorraldusettevõtja Meelis Kubits. "Mina sattusin lugema lihtsalt üht Delfi uudist, minule väga hellal päeval ja tundlikul hetkel ja mulle tundus selle Delfi uudise pealkirja ja liidi järel, et kui leida kiiresti 150 tuhat krooni, siis see lahendab kõik mured."

"Ega siis Saksamaal midagi kosmilist tehta. Seal lihtsalt suhtutakse sellistesse inimestesse nagu inimestesse," möönab Jelena. "Kui me sinna jõudsime, kaalus Milana 35 kilogrammi. Esimene küsimus oli: miks ei toidetud? Seal hakati teda õue viima. Siin ei lubatud midagi teha ja öeldi, et pole vaja mingit Saksamaad."

Nii uskumatu, kui see ka pole, hakkas Milana ühel hetkel küsimsutele kulmude kergitamisega reageerima. Seejärel juba vastas ta palvele keelt näidata ja nii saadi lõpuks aru, et neiu kuuleb neid. "Esimese sõna ütles ta jõulude ajal. Kõneterapeut küsis temalt midagi ja Milana vastas: "Yes"," meenutab Vadim hetke, mil isegi kliiniku juht tuli nende juurde ja tunnistas, et tegu on imega.

Sellegipoolest tunnistavad vanemad, et kõik on toimunud väga aeglaselt. "Trauma saad hetkega, aga sealt väljaronimine nõuab hulga aastaid," tunnistab isa. Aeglaselt õpetati Milana taas neelama, vaikselt taastus parema käe liikuvus ja kõne treeniti selgemaks. "Oleme vähehaaval selle eluga ära harjunud ja leiame ka siit rõõmu, põhjust naeratada ja naerda. Me ei ole kurvad. Me elama peaaegu sama elu nagu teised, ainult ta on meil teistsugune."

Loe veel

"Tahan öelda suur aitäh kõigile, kes tegid mulle annetuse, saatsid toetavaid kaarte ja kirju," tänas Milana ise end aidanud inimesi. "Ma tahaksin olla nagu teised inimesed, iseseisvust. Tahan saada tööd, haridust."

Allikas: ERR/Pealtnägija