Eestis on viimasel ajal küll ehitatud mitmeid uusi jalgrattarajatisi, kuid jätkuvalt on probleeme jalgrattaliikluse üldise korraldamatusega. Jalgratturitele, kes on linnaruumis sageli sunnitud liiklema üheskoos autodega või jalakäijatega, on ette heidetud liiklusreeglite eiramist ja mittetundmist.

Ühtlasi asetab eraldatud jalgrattateede puudumine kaherattalisel liikleja autode kõrval „nõrgema“ positsiooni. Peale jääb tugevama õigus ehk jalgrattur peab üheskoos autodega liigeldes olema  lausa topelttähelepanelik — ka autojuhi eest, kes rattaga liiklejast sageli väljagi ei tee või püüab vastupidiselt viimast kui tüütut takistust hoopis häirida.

Küündimatus juba projekteerimisel

Probleemi on teadvustatud ning jalgrattaliikluse musterriiki Hollandit on endale osaliselt eeskujuks püüdnud seada ka mitmed Eesti linnad, kes kuulutavad jätkuvalt oma püüdu rajada muudkui uusi rattateid.

Portaali Rattarikkaks.ee andmetel saavad mured aga alguse enamasti juba planeerimise ja projekteerimise etapil, tihti ka ehitajate ja ehitusjärelevalve küündimatusest ja jalgrattaliikluse teema mittetundmisest.

Näiteks toob portaal Tallinnas suure poliitilise objektina toimunud Tartu maantee rekonstrueerimise, mis ei näita sugugi jalgrattasõbralikku liikluskorraldust. Ebapiisava laiusega on ratturite ja jalakäijate ühiskasutuseks kavandatud ala ning postid asuvad otse kitsukese rattaraja keskel.

Antiroheline liikumine haarab ohjad

Seni on vajadus parema rattaliikluse ja selle korralduse järele avalikus arutelus välja toodud ning näitlikustatud probleemkohti nii ratturite endi kui ka teiste liiklejate tähelepanekutega. Jalgrattaliikluse propageerimine on ühiskonna silmis mitte küll esmatähtis, aga vaikimisi siiski „õige asi“, mida teha, kuuludes inimsõbralikuma ja jätkusuutlikuma elukeskkonna arendamise valdkonda.

Need seisukohad on aga pea peale pöördumas Ameerika Ühendriikides, kus kogu riiki eesotsas New Yorgiga raputab antiroheline, täpsemalt jalgrattateede vastane liikumine.

Nimelt kirjutab Carlos Fresneda keskkonnaportaalis Portaldelmedioambiente.com, et New Yorgi elamurajooni jõukate ja mõjukate naabrite grupp on otsustanud Tea Party liikumise stiilis asuda protesteerima ja kaevata kohtusse jalgrattatee, mis juba paar kuud ümbritseb linna roheliseks kopsuks kutsutavat Prospect Parki Brooklynis.

Jalgrattateed ohustavad turvalisust?

Naabritegrupi sõnul on ratturite sõidurajad ohuks teede turvalisusele ning rikuvad linnaosa ajaloolist esteetikat. Samuti kurdavad nad, et on vähem ruumi autode parkimiseks ja ei ole õige, et autodelt „röövitakse“ üks rida selleks, et see rõõmsalt kaherattalistele ohverdada.

Hiljuti võis New Yorgis olla tunnistajaks sellele, kuhu on jõudnud sisemine vastuseis jalgratta kaitsjate ja võimuka opositsiooni vahel, mida juhib teiste seas demokraadist senaatori Charles Schumer naine Iris Weinshall.

Eliit püüab taltsutada enamust

Kasutades ära oma kurikuulsust ja mõju, on senaatori abikaasa palganud prestiižse advokaadi Jim Waldeni, et saada lahti „rohelisest“ teest ja vaadata tuimalt mööda 71% naabritest, kes linnavalitsuse andmetel soovivad, et jalgrattasõiduks oleks asfaltteel oma ruum. See on jalgratta halvustajatele pinnuks silmas. Nimelt on viimase ligi nelja aasta jooksul jalgrattateede võrgustik New Yorgis kahekordistunud, ulatudes 650 kilomeetrini.

Linnas jalgrattaga liiklejate arv on tõusnud 25%-ni, ületades 200 000 piiri. Mitmetele nii Manhattani kui ka poleemilise West Park Slope’i tänavatele on ehitatud eraldusribad, et jalgratturid saaksid sõita muusse liiklusesse sekkumata.

Rattaliikluse saadik

See kõik on sündinud trantspordiosakonna juhi Janette Sadik-Khani julguse tõttu. Sadik-Khan julgustab inimesi enda eeskujul järgima ning kaherattalisel liikumist eelistama — nimelt sõidab temagi tööle just jalgrattal.

Samal nädalal, kui Brooklyni konflikt teravnes ja kostis hääli, kes nõudsid tema tagasiastumist, oli New Yorki Jeanne d’Arcina näiv naine rahvuslikul jalgrattaliikluse tippkohtumisel linti läbi lõikamas, soovitades kõigil ameeriklastel öelda lahti oma haiglasest autosõltuvusest.

„Inimesed peavad aru saama, et kui me ehitame eraldatud jalgrattateesid, tõstame sellega kõikide ohutust,“ sõnas Sadik-Khan tippkohtumisel. „Tänavaid ümber kujundada ei ole kerge ja see võib vahel olla isegi valulik, aga me viime ellu juba ennast tõestanud meetodeid, mis aitavad rahustada liiklust ja muuta linnaruumi elamiskõlblikumaks.“

Naabrid Paremate Jalgrattateede Nimel

Sellest hoolimata viis Brooklyinis naabritekamp, kes on grupeeringuna endale nimeks pannud Naabrid Paremate Jalgrattateede Nimel, konflikti kohtusse. „Meid on kutsutud kõikvõimalike nimedega, aga me ei ole kellegi vaenlased,“ kinnitas Louise Hainline, kes on kõneisikuks põletavas debatis, milles osales 300 naabrit. „Me tahame parandada turvalisust ja taastada meie puiesteede olemuse,“ lisas ta.

Proportsioonis kaheksa ühele võitsid jalgrattateede kaitsjad, keda toetas ka nõunik Brad Lander. „Need, kes kahtlevad jalgrattateede turvalisus, peavad teadma, et jalgrattad ei ole põhjustanud mitte ühtki õnnetust,“ ütles Lander. „Lisaks sellele on autode põhjustatud vigastusi tuvastatud rekordiliselt vähe ja see on suurelt osalt tänu liikluse rahustamiseks kasutusele võetud vahenditele.“

Rattavastasus kogub järjest hoogu

„Jalgrattavastane maania on jõudmas absurdse tasemeni,“ ütles omalt poolt Elamisväärsete Tänavate initsiatiivi üks algatajatest ning liiklus- ja keskkonnaprobleemidega tegeleva blogi Streetsblog looja Aaron Naparstek. „See liikumine on reaalsusest täiesti eraldunud, ei toeta oma sõnu tegude ega faktidega ja seda õhutab aina poliitiline lobitöö kahe ratta vastu,“ sõnas ta.

Ratastevastast kampaaniat sütitab ja autode jätkuvat valitsemist pooldab aga Carlos Fresneda sõnul ka New York Post. Ühtlasi ei ole karusellist maha jäänud New York Times, kes eelmisel nädalal probleemi oma kaaneloona avaldas. Teiste seas lisavad õli tulle Upper East Side´i ja East Village´i piirkonnad, kus on samuti hakatud kahtlema jalgrattateede „röövitud“ ruumi kasutuse õigsuses.

Fresneda sõnul sai kaherattaliste vastasuse probleem alguse aga hoopis juba 2009. aastal, kui jalgrattatee Willamsburgi hassiidid olid „šokeeritud“ seelikute ja liibuvate pükstega jalgrattal sõitvate naiste provokatiivsest välimusest.