Millised siis ikkagi on eesti naised? See küsimus meenutab mulle üht USA kohtunikku, kes kunagi väitis, et ehkki ta ei oska anda pornograafia õigusteaduslikku definitsiooni, saab ta peale vaadates aru, kui miski on porno. Mina arvan eesti naiste kohta sedasama. Ma ei oska päris täpselt öelda, millised nad on, aga kui ma mõnd näen, siis tunnen ta kohe ära.

Alles eile rääkis mu Eesti rootslasest sõber Erland oma kohtumisest ühe kohviku kena müügineiuga. “Tead, temas oli midagi,” ütles Erland, silmad kaugusse suunatud, otsekui oleksime meremehed laevalael. Siis Erland naeratas. “Ta oli lihtsalt nii… kindel.”
Erland pidas sellega silmas seda, et neiu oli tõsine, lihtne ja tagasihoidlik. Ta seisis sirgelt, rääkis siis, kui temalt midagi küsiti, ning vaatas mõõdukalt silma. Kogu vestlus neiu ja Erlandi vahel toimus käsiloleva müügitehingu teemadel ning tütarlapse tegevuses polnud jälgegi irooniast ega huumorist. Tema olekus oli hoopis midagi väga idamaist, otsekui mõni Bruce Lee karatelöök, mis liigub vaikselt ja sujuvalt läbi õhu.

“Ta oli eestlane,” ütlesin Erlandile. “Sellised nad ongi.”

“Jaa, eestlane,” kordas ta, näol taas see äraolev ilme. “Ma vist saan aru, mida sa mõtled.”

Meie Erlandiga oleme eesti naiste kogenud asjatundjad. Me mõlemad abiellusime eestlannaga ning tunneme neid seetõttu nii hästi, kui välismaalane neid üldse tunda saab. Enamik välismaalasi jõuab harva selliste süvateadmisteni, mille meie Erlandiga oleme omandanud. Neid rumalaid poisikesi hoiab endiselt enda kütkes nende välimus. “Oo, nad on nii kaunid!“ — “Oo, nad on nii seksikad.”

Kujutage ette, kui tüütuks võib meiesugustele ekspertidele muutuda noorte meeste vadin põgusatest ööklubikülastustest koos Triinu, Pireti ja Kailiga. “Signes on midagi erilist,” pahvatas üks neist mulle kord. “Ma vist armastan teda.” Kui piinlik. Vahel tahaks mõnel sellisel eestlanna järele õhkaval sänikaelal särgist kinni rabada ja teda pisut raputada.
“Kas sa aru ei saa?” tahaksin ma talle näkku kisendada. “Kas sa ei mõista, millesse sa end mässid? Kas sa siis ei tea, et üsna pea koosneb su elu ainult tüütust korteriremondist, samal ajal kui su tõeline armastus istub päevad läbi arvutis ja loeb Perekooli!”

Aga nad ei kuula seda. Nad on zombie´d selle põhjamaise liigi kütkes, täpselt nagu meie Erlandiga seda vanasti olime. Neil meestel on äraolev pilk, meresõitja silmavaade. Kuna aga need tüübid pole veel saanud eestlannast abikaasa “uhkeks omanikuks”, on nad endiselt kinni oma esmamuljes — ehk siis välimuses. Nad vahivad Erlandi- ja minusuguseid mehi nii, nagu me oleksime lotol peavõidu saanud, otsekui meie naised oleksid mingid trofeed. Meie oleme pruudiolümpia võitjad, arvavad nad.

Kõik nad polegi idioodid. Ning ma tean, kust neile sellised mõtted pähe siginevad, kuna eestlased levitavad varmalt ja hea meelega müüti, et nende juures on maailma kõige ilusamad naised. Heida vaid pilk Kroonikasse. See on plaatinablondide Barbiede kataloog ning need Barbied istuvad tavaliselt mõnel maskuliinsusega seonduval esemel, võibolla mootorrattal, võibolla aga mõne mehe otsas. Samavõrra erutab meest lõbusõit Tallinna, kus ta piidleb naisi, kes kannavad maailma lühimaid seelikuid ja suuri kõrvarõngaid — need on ju kindel märk sellest, et neil on ovulatsioon ja nad igatsevad meeleheitlikult just tema järele.
Selliste peibutistega, just nende ussidega püüavad eesti naised oma kalu. Ning kui nad oma saagi veest välja sikutavad nagu lõhekala mäslevast ojast, võtavad nad hea kaluri kombel välja oma mõttelised kaikad ning tümitavad kalale vastu pead, kuni see on sedavõrd uimane ja meeltesegaduses, et soostub kolima Eestisse ja õppima ära eesti keele.
Niimoodi talitavad ettevõtlikumad eesti naised. Nad näevad muidugi kenad välja, nad seisavad sirgelt, on kindlad, kuid sisimas on nad külmad, kalgid ja järjekindlad nagu Peipsi järve jää.

“Huvitav, miks nii paljud välismaalased eesti naistega abielluvad?” küsis mu sõber Janika ühel õhtul.

Janika on sisekujundaja, kes harrastab pisut okultismi. Ta on oma ameeriklasest abikaasa Scottiga koos sestpeale, kui Lennart Meri oli president. Selgub, et ta ei saa aru, mida Scotti-sugused mehed temas ja teistes temasugustes näevad. Ta on nõutu. Miks tema? Miks nemad?

Ma arvan, et tean, miks meiesugused mehed eesti naistega abielluvad, aga seda ma tol õhtul Janikale ei öelnud. Olin hoopis diplomaatiline ja rääkisin Janikale, et eestlased pole ainulaadsed ning et mehed on nagu mesilased, kes lendavad oma Fletcher Christiani unelma otsingul õielt õiele. Fletcher Christian oli HMS Bounty esimene tüürimees ja tolle kuulsa mässu juht, mille käigus tema ja mitu teist meremeest hülgasid oma kapteni, et elada Vaikse ookeani lõunaosas kookospalmide all jõudeelu ihualasti polüneesia teismeliste seltsis.

Meie, mehed, oleme sisimas nagu Christian, viimane kui üks meist. Me oleme juurteta meresõitjad ning isegi kui me päriselt rändamas ei käi, teeme seda oma unelmais. Keegi ei taha päriselt teada, mida meesterahvas mõtleb. Keegi ei tohikski seda teada saada. See on liiga ohtlik. Kui mehed varmalt oma mõtteid jagaksid, kui nad tahaksid rahuldada iga viimast kui ürgset tungi, variseks ühiskond kokku. See oleks kui “Kärbeste jumal”, ainult palju suurejoonelisemal kombel, mistõttu meil on hädasti vaja naisi, kes meid meie endi küüsist päästaksid.

Meie, mehed, oleme nende tsiviliseerivate naiste otsinguil pudenenud ümber maailma. Mõned meist jõudsid Eestisse, kuid meil on teisikuid ka Lätis ja Soomes, Tais ja Argentinas. Isegi Fletcher Christiani järeltulijad elavad siiani Vaikse ookeani lõunaosas. Nii et teie, eestlased, ütlesin ma tol õhtul Janikale, ei ole ainulaadsed. Selliseid kultuuridevahelisi suhteid tuleb ette kogu aeg. Ajalugu läheb kogu aeg edasi. Sellele juba kätt ette ei pane.
Seda öelnud, lisasin, et minu arvates soostuvad eestlased kergesti abielluma. Nende suhtumine abielusse on liberaalne, selline “mis seal siis ikka”, ning nad peavad seda romantilise armastuse väljendusviisiks, mitte nagu Ameerika Ühendriikides, kus seda viimastel aastakümnetel on hakatud pidama selliseks eluetapiks, mis algab pärast suurt ametialast edutamist.

Ning erinevalt Ameerika Ühendriikidest ei oodata eesti meestelt abieluettepaneku tegemiseks midagi üüratut, näiteks mõne astronoomilise hinnaga sõrmuse ostmist või läbi kahe maakonna viivat küünaldega palistatud rada, mis jõuab oma kallimat põlvili ootava mehe juurde. Eesti naistele ei paku selline värk mitte midagi. Kallid sõrmused on raharaisk. Oma kiindumuse suurejooneline väljendamine tekitab neis hirmu. Need on naised, kes kuulsid ehk üheainsal korral, kuidas nende isa ütles emale, et armastab teda. Nad ei oota niigi paljut.

Niisiis, sellises kontekstis, kus naised ei karda abielluda ning rändavad mehed otsivad kohta, kus juured maasse ajada, pole midagi imestada, et Eesti randa uhutakse nii palju välismaa mehi.

Viimaseks teguriks on see, et Eestis on naisi 54 ja mehi 46 protsenti ning tollest 46 protsendist on suur osa kas joodikud või Eurovisioni fännid. See jätab turule rahvusvaheliste paaride tekkeks suure tühimiku.

Selline oli mu ametlik selgitus Janikale, kuid see ei vastanud tõele. Tõde on vist sootuks teistsugune: ma jäin ühe eesti naisega kokku arvatavasti hoopis seepärast, et eesti naised on nii hirmuäratavad. Mõelge ise. Eesti naised teavad, kuidas metsas ellu jääda, millised marjad on valmis, millised seened on söödavad, millised puud on pühad, milline samblik aitab nohu vastu. Kui eesti naised jäävad haigeks, panevad nad küüslaugust kee kaela ja joovad nõiajooki. Me võime proovida end veenda, et nad on täpselt samasugused kui naised Ameerikas või Suurbritannias, kuid nad pole seda. Eesti naised on teistmoodi.

Kui mõni eesti naine teile räägiks, et haldjad on päriselt olemas, et ta ajab nendega seeni korjates juttu ning nemad räägivad talle, kus kasvavad kõige paremad kukeseened, usuksite teda arvatavasti jäägitult, sest miks ta peaks millegi sellise kohta luiskama? Te ju teate neid küll, nad on kindlad, sirge seljaga, lihtsad, tõsised ja tagasihoidlikud. Selliste asjadega nad juba nalja ei tee. Või teevad?

See on pannud mind mõtlema, kas sellised mehed nagu Erland, mina ja Scott ikka oleme siin oma vabal tahtel või puistasid meie naised meile lihtsalt mingeid ürte joogi sisse. Nüüdseks pole aga enam vahet, kuidas me siia sattusime. Kunagi olime ülesvoolu ujuvad metsikud lõhed. Siis lantisid kuumad eesti kalanaised meid ära, tõmbasid veest välja ning virutasid meile väga kindlal käel vastu pead. Nüüd teeme jõudumööda kodus remonti, samal ajal kui meie naised loevad Perekooli. Kogu lugu.