"Kallis, ma lähen ümbermaailmareisile!"

 (14)
Epp Petrone raamatust "Kas süda on ümmargune?"
"Kallis, ma lähen ümbermaailmareisile!"
Scanpix

Katkend Epp Petrone raamatust "Kas süda on ümmargune?", kirjastuselt Petrone Print.

Järgmisel õhtul olen ma “Kloostri Aidas” üksinda ja ootan. Koos külma õhu pahvakuga saabub India lõhnaküünalde lõhn ja Harri, üll pikk lehviv must mantel ja käsitsi kootud päkapikumüts, mille alt paistavad ta hõbehallid lokid. Kujutan ette, et mis iganes kohas maailmas ma sellist inimest
näeksin, vaataksin talle korra järele. Ilmselt ei ole temal oma ekstravagantse välimusega tõesti raske oma ehteid müüa. Aga minul?

“Mu mees pole veel kindel, kas ta ikka tuleb,” ütlen talle algatuseks ja tunnen, kui kohmakalt see kõlab. “Sellegipoolest huvitab mind kindlasti kõik see, mis sul plaanis — ja ma luban, et ei räägi sellest kellelegi teisele. Ainult talle. Ma loodan, et ta tuleb kaasa, aga kui ta ei tule, siis võimalik, et tulen üksi.”

Harri silmitseb mind korraks, pomiseb segaselt “Nojah, ma tahaksin seda meest näha, sest kui sa tuled üksi, siis jääb ju minu peale vastutus sinu kui naise eest… aga eks me näe,” ja laotab lauale paberi.

Sinna on ta joonistanud meie planeedi kaks poolkera.

“Nii, meie reis algaks…“ — märkamatult on “minust” saanud “meie”, rõõmustan ma Harrit kuulates — ”…vaat kusagilt siit, Hispaaniast. Nagu sa aru said, on minu äri rajatud sellele, et mul on töökojad andeka rahvaga ja odava tööjõuga kohtades, ma saan asju Indiast, Indoneesiast, Filipiinidelt… Ja ma olen neid asju müünud kallistes kohtades, näiteks Jaapanis ja Koreas. Viimastel aastatel tegelesin USA, õigemini Havai turu sisseseadmisega ja seal läks mul hästi, kuni juhtus see jama selle kuradi jalgrattaga!”

Seotud lood:

“Ja nüüd tahad sa siis testida Euroopa turgusid, Hispaaniat?”

“Täpselt. Kuna see on lihtsalt müügivõimaluste ja rahva huvi testimine, siis ma ei tea veel täpselt, kus me seda teeme — no kindlasti kusagil turismipiirkonnas, sest seal on alati palju inimesi, kes soovivad raha selliste asjade peale kulutada, ja minu ehted on ilusad ja unikaalsed, mis muu seast silma paistavad! Igatahes on Hispaaniast üsna odav lennata Mehhikosse.”

“Mehhikosse?”

“Jah, sinna on siis viisat vaja, aga ma olen alati igale poole viisad saanud. Mul on vanad passid ka alles, näitan neid saatkonnas ja nad saavad aru, et ma olen selline mees, kes ei kavatse kusagile pidama jääda, et ma olengi selline eri maade vahel sebija.” Videvik naeratab uhkusega.

“Aga kui lihtne on minul viisasid saada?”

“Kuna sa mainisid, et su nimel on Eestis maja ja kuna sa oled abielus ja sul on olnud korralik töökoht, siis julgen ma arvata, et: väga lihtne!”

“Ma ei tea Mehhikost eriti midagi.”

“Noh, Mehhikkosse lähen ma ise ka esimest korda. Ma olen tundma õppinud kõiki Aasia linnu ja piirkondi, seda pole sugugi vähe, aga nüüd on aeg mul edasi liikuda: minu järgmise kümnendi siht on tundma õppida Ladina-Ameerikat.”

“Ma kuulsin muide sellist juttu, et sa kaotasid oma lapsed Siberis ära,“ mainin ma järsku, isegi ehmudes oma julgustüki pärast. Harri vilksab mu poole vaadata.

“Selle loo jutustamine võtab mitu päeva,” ütleb ta. “Ma luban, et räägin sulle selle kunagi ära. See ei olnud minu süü, ja nad ei jäänud sinna üksinda, vaid koos oma võõrasemaga. Ja see polnud mitte Siberis, vaid Tadžikis. Seal algas kodusõda ja… Ühesõnaga, pikk lugu.”

“Heakene küll, ma tahaksin seda lugu kuulata.” Huvitava loo lubadus mõjub mulle suure ahvatlusena, isegi kui ta need lapsed tõesti ära kaotas. Uurin edasi: “Kuhu me jäimegi… mis me seal Mehhikos teeme?”

“Sealkandis on kuuldavasti ka väga häid ja autentseid käsitöötegijaid ja nende töö ei maksa väga palju. Meie eesmärk on leida nad üles, sõlmida kontaktid ja osta odavalt nende kaupa, võib-olla lasen ka tulevikuks midagi neil oma mudelite järgi teha — eks näis. Kõike ei saa ette plaanida, tuleb kohapeal tunnetada. Vaata, igasugused otsused peavad olema tehtud vaistu ja ratsionaalse mõtlemise koostöös, nende vastuvõtmise jaoks on vaja teatavat mediteerivat seisundit, aga seda seisundit pole mõtet hakata endale tekitama enne, kui on käes õige kontekst, piisavalt palju infot.”

“Arusaadav,” ütlen ma, tundes nagu eilegi, et sel mehel on mulle midagi õpetada.

“Nii, igatahes tegelesin mina eile õhtul oma otsuste vastuvõtmisega ja sain aru, milleks mul sind vaja on. Kui sa nõus oled.”

“Jah?”

“Nimelt, vaata, mul jäi ju kaup Havaile ja ma ei saa sinna enam ise sisse, sest mu USA äriviisa tühistati. Mul on selline plaan: sina lendaksid üksi Mehhikost Havaile ja ajaksid seal minu eest asjad korda: ma saan sulle joonistada kõik kaardid ja anda kõik aadressid, kus poodides mu kaup müügil on. Sina koguksid sealt kokku raha, mis mul saada on, samuti võtaksid kõik asjad müügist ära. Seal on mul näiteks väga ilusad käsitsi batiktehnikas värvitud rannaseelikud, ujumisriided ja kübarad. Need saadaksid sa merekonteineriga sinna, kuhu ma ütlen — antud hetkel ma seda sihtkohta veel ei tea. Võib-olla Hispaaniasse? Aga võib-olla Jaapanisse, sealne turg on mul kindel.”

“Mul ei ole USA viisat.”

“Sa saad selle kindlasti!”

“Jah, olen nõus, see kõik ei ole ju väga raske,” ülen ma, kujutades juba end ette poodides äri ajamas. See on huvitav, värskendav ja pealegi ka kellelegi kasulik. Harrile.

“Üks asi on veel,” jätkab ta omaette noogutades. “Lisaks sellele, et mul on seal kaubad müügil erinevates poodides, oli mul seal ju oma pood ka!”

“Tõesti? Nojah, seal need eestlased töötasidki, kes kõik selle jalgratta-jama pärast oma viisad kaotasid?”

“Täpselt! Nii, ja selle poe mänedžer on üks kohalik mees nimega Frank. Mul ei ole hetkel temaga sidet ja ma olen hakanud muretsema. Mis seal toimub? Ta ei vasta telefonile. Kas tal on pood ikka avatud ja mismoodi müük läheb, ma ei tea.”

Kuulan murelikult. Tundub, et Harri omapärane elustiil põhjustab kummalisi olukordi. Mis tunne see võiks küll olla, omada teisel pool planeeti poodi ja usaldada kõik oma saatus kellelegi, kellel, tõsi, nimeks on “Siiras” (*Frank*), aga kes su kõnedele ei vasta pärast seda, kui sult viisa ära on võetud?

“Ma ei taha veel ette pabistada,” jätkab Harri, vahepeal sõrmedega läbi habeme lastes. “Kõik võib laheneda väga hästi, aga mul on sisemine ohutuli põlema läinud. Veel eile mõtlesin ma, et Frank on seal minu esindaja ja tema saab kõik mu rahad kokku korjata, üle kanda, kõik mu kauba kas lõpuni müüa või konteineriga edasi saata. Aga kui ma ka eile öösel ikka veel temaga ühendust ei saanud, hakkasin ma aimama, et ta ignoreerib mu kõnesid ja plaanib mulle lihtsalt vee peale tõmmata! Mul ei ole hetkel mitte midagi reaalset, millega ma teda mõjutada saan.”

“Ainult mina, kui ma sinna kohale ilmun?”

“Täpselt! Sa ilmud sinna kohale minu esindajana ja ajad asjad Frankiga korda.”

Noogutan, südames segu uhkusest ja ärevusest.

”…Ta ei hakka sulle mingit jama korraldama.,” jätkab Harri, ilmselt mu hirme aimates. Ta on teetassi kõrvale pannud ja kogu kehaga minu poole pöördunud. Miski temas hirmutab ja lummab mind. “Frank on mugav inimene. Ta võib-olla vaatab praegu, et tal on väga lihtne mul nahk üle kõrvade tõmmata. Kui aga ilmub välja enesekindel ja kogu asjaga kursis olev, siis on ta koostööaldis. See, et sa oled ajakirjanik oma elukutselt, võib ka kasuks tulla.”

“Ega ma ju teda kuidagi santažeerima seal ei pea hakkama?”

“Oh, ei pea, lihtsalt mainid, et oled ajakirjanik. Sa peaksidki ehk USA saatkonnas ajakirjaniku viisa taotlema, jätaks uhkema mulje.”

Ma ei saa aru, kuidas teab Harri üldse midagi ajakirjanike viisast ja ma ei kujuta ette, mismoodi ma seal Havai saarel Honolulu linnas oma passiga vehkima hakkan… Aga ma olen nõus, igatahes, eriti kui seda võrrelda alternatiiviga — igava, silmapiirini selge eluga Eestis.

“Ja millal ma sinna Havaile lähen?”

“No kõigepealt oleme paar nädalat kuni kuu Hispaanias ja siis paar nädalat kuni kuu Mehhikos. Edasi lendad sina Mehhikost Havaile — selle otsa maksan mina sulle kinni, samuti USA viisa, ööbimise Havail ja sealt edasi pileti Jaapanisse.”

“Mida, Jaapanisse?!”

“Jah, seal on selleks ajaks kevadsuvi ja väga hea müügiaeg. Mul on muide nii Jaapanis kui ka Koreas oma hoiukohad toodetele ja olemas ka oma tänavanurgad, kus ma müüa tohin, sest seal asuvate poodide omanikud on mu sõbrad. Kohalikud armastavad mind. Seal on mul oma kunded, kes alati tulevad ja tahavad mult midagi uut osta. Seal lähevad näiteks väga hästi merevaiguehted — ma ise viin Leedust ostetud merevaigupartiid Indoneesiasse, lasen seal oma kavandite järgi ehted teha, ja siis müütan neid Koreas ja Jaapanis.”

“Aga mis mina Jaapanis teen?”

“Mul on mitu head tänavamüügikohta ja müümegi eraldi, erinevates kohtades. Ahjaa, ma pole veel maininudki: saaksid töötasuna 10% oma läbimüügist endale.”

“Selge, sobib,” vastan ma kergelt, aga on näha, et Harri ootas vist midagi muud. Ta võpatab ja hakkab oma habemesse muhelema:“Kuule, sa pead kauplema õppima!”

“Selge, õpin. Aga mis pärast Jaapanit juhtub?”

“Siis on mul plaanis lennata sealt kiirelt Koreasse ja saad ka sinna kaasa tulla. Müük on mul neis kohtades nii lihtne, need maad on kogu selle reisi kõige ladusam koht!”

“Ja siis?”

“Vaat see teema on mul veel hetkel lahtine, kas me ostaksime oma reisidele ühe otsa piletid või kahe otsa piletid. Sest vaata, kahe otsa piletid on sageli sama hinnaga kui ühe otsa omad, nii et tegelikult oleks majanduslikult mõttekam plaanida kohe kaks reisi. Kõik tuleks siis ajastada nii, et Eestist saaks siis mõne aja pärast tagasi minna ja teha kogu see ring teistpidi, et veel äri teha ja oma tagasisõidupiletid ära realiseerida.”

“Mhm? Et siis kõigepealt ühtepidi reis ümber maakera, siis tuleme korraks Eestisse ja siis teistpidi reis ümber maakera?” Mu pea käib kergelt ringi ja vaatan paberit kahe poolkeraga, mis on nooli täis joonistatud. Aga asi läheb veel keerulisemaks:

“Tegelikult on ka see võimalus, et Koreast ei läheks veel otse Hispaaniasse, vaid enne läheks ka Indoneesiast, võibolla ka Indiast läbi, tooks sealt uut kaupa juurde — seda juhul, kui Hispaania turg mulle sobivaks osutub… Nii et siin on palju lahtiseid otsi, kõik sõltub olukorrast, ja kuigivõrd ka saada olevates piletitest, mida kusagil odavalt pakutakse. Üks asi on kindel: umbes juuni lõpuks oleme Eestis tagasi ja ma plaanin siit praegu lahkuda vähemalt märtsi alguses. Sul on niisiis aega
neli nädalat, et otsustada, kas tuled. Ja ma ei saa sulle mitte mingeid kindlamaid plaane anda, kõik on lahtine ja paljud asjad jäävadki lahtiseks!”

“No mis seal ikka,” üten ma. “Arusaadav, et sellist elu ei saa sa joonlauaga mõõta ja lõigata.”

“Muidugi! On inimesi, kes peavad mind boheemlaseks ja uiutajaks, aga tegelikult on elus kõik mul täpselt planeeritud. Lihtsalt mu plaanides on algusest peale sees see paindlikkus ja ma ei viitsi kõiki variante ja mõjutusfaktoreid suvalistele inimestele selgitada.”

Mul on heameel, et ma pole tema jaoks enam mingi suvaline inimene. Mu pea on täis küsimusi ja ma tean, et saan neid peagi esitama hakata, eelolevatel nädalatel ja kuudel ühiselt rännates.

Lööme käed. Kirjutan sellesama planeeti täis paberi teisele poolele üles saatkonnad, kust ma pean hakkama viisasid tol päeval rohkem ei räägi. Mainin Harrile lihtsalt lõpuks, et ma veel “tegelen oma mehega”, ja Harri naeratab noogutades: “Muidugi, te saate kõike seda, millest juttu oli, sama hästi ka kahekesti teha!”

***

“Lähme! Üürime oma maja välja ja lähme!” painan ma oma meest jälle. Me ei ole veel jõudnud sellesse faasi, et me enam sellest ei räägiks. Iga hommik ja õhtu põrkame sellele elevandile keset meie elutuba — “Naine tahab minna ümbermaailmareisile“ — ja me lihtsalt peame sellest rääkima.

“Hull peast!” on korduv fraas tema suust. “Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?! Niimoodi ei käi asjad!”

Ma olen peaaegu iga päev olnud ühenduses Harriga ja ma näen, et niimoodi käivad asjad küll, siinsamas Jaani reaalsuse kõrval on olemas Harri reaalsus. Olen temaga koos kõndinud ühte vanalinna poodi, ühte neist paljudest, kus ta rännakutelt toodud kaup müügis on, ja oma silmaga näinud, kuidas ta lihtsalt otsib oma punutud seljakotist paberitükikese ja näitab sealt peal mingeid numbreid ja allkirju — ja kuidas poe mänedžer võtab teda ülimalt tõsiselt ja maksab talle peo peale mitu tuhat krooni, vahepeal müüdud ehete eest.

“See äri toimib. Ma ei ütle, et me rikkaks saame, aga me saaksime maailma näha! No lähme, palun!”

“Sina mine üksi, kui tahad! Jäta mind selle jutuga rahule!”

Näen ta silmis trotsi. Ja üllatust, kui ta hakkab päevade möödudes aru saama, et ma lähengi. Mu padja kõrvale ilmub pleier hispaania keele õppimiseks ja mu passi ilmuvad kõik vajalikud viisad, muuhulgas ka Ameerika Ühendriikides töötamiseks mõeldud ajakirjanikuviisa — Harril oli õigus, ma
tõesti sain sellise viisa, ja tema maksis selle hinna mulle kinni. Need kaks fakti suurendavad mu usaldust nii Harri kui ka valitud saatusepöörde suhtes.