Kannapööre: Kahe lapsega Austraaliasse!

 (121)
Kannapööre: Kahe lapsega Austraaliasse!
Scanpix

Ühel lõppeva aasta märtsikuu päeval ootas Tallinna lennujaamas pardale pääsu neljaliikmeline pere, kohvrid käekõrval. Maire (36) ja Ivo (37) Vinkmann, ettevõtlikud Pärnu inimesed, olid otsustanud oma elu radikaalselt muuta ja koos kahe kooliealise pojaga Austraaliasse kolida. Neid kannustas soov nihutada piire nii endas kui ka väljaspool ja vahetada Eesti sombune taevas päikselisema vastu.

Elumuutuse soov oli settinud juba mõnda aega. Pere võttis ette ka proovireisi, mis andis kinnitust, et näpp oli gloobust keerutades õigesse kohta sattunud. Asjaajamine kestis peaaegu aasta ja lõpuks oli oodatud äriviisa käes.

Tartu Ülikoolis matemaatikateaduskonna lõpetanud Ivo ja Maire tegelesid Eestis edukalt nii arvutite kui ka kinnisvaraga. Ettevõtluskogemus andis julguse minna Rohelisele Mandrile ilma selgema plaanita, millega end elatama hakatakse — leidlik ja töökas eestlane ei jää ju kusagil hätta. Seljatagust jäi kindlustama Pärnus välja üüritud kinnisvara.

Vedamine bürokraatia kiuste

Pere valis uute väljakutsetega kohtumiseks Austraalia kõige kiiremini areneva piirkonna — Kullaranniku, kuhu lisandub umbes 15 000 inimest kuus. “Oli tunne, et oleme justkui mingisse filmi sattunud — kõik see loodus, erinevad emotsioonid ja tohutu hulk uut informatsiooni ning ajamist vajavaid asju. Ei teadnud, kust pihta hakata,” kirjeldab Maire esimesi emotsioone.

Alguses seadsid värsked ümberasujad end sisse eestlastest tuttavate hoovimajja. Samal ajal otsisid nad aktiivselt omaenda elamist ja põrkusid kohe Eesti mõistes tavatu bürokraatiaga. “Isegi telefonikaardi soetamisel küsitakse sinu kohalikku aadressi ja soovitaja kontakte,” imestab Maire.

Üürimaja leidmine osutus parajat peavalu valmistavaks ettevõtmiseks. Et üldse kandideerida, tuli täita väga põhjalikke, majandustoimingute ajalugu eeldavaid ankeete. Siiski saatis perekonda õnn ning tavalise kuu aja asemel õnnestus leida sobilik elamine juba nädalaga.

Fortuuna hellitas hakkajaid eestlasi aga veelgi. Mõned kuud hiljem soovisid vanuritest majaomanikud oma kinnisvarafirma maha müüa ja nii sai pere ootamatult võimaluse neile juba tuttaval alal ise tegutsema hakata.

Eksootilised lumehelbed

Austraalias minnakse kooli viieaastaselt. Pere noorem poeg Robin, kes Eestis käis alles lasteaias, läks seetõttu otse teise klassi, vanem poeg Henry aga seitsmendast üheksandasse.

Juba Eestis andeka õpilasena silma paistnud Henryl tuli võõras keskkonnas rohkem pingutada, aga ka kiidusõnad ei jäänud tulemata, poisile määrati üsna ruttu süvamatemaatika tunnid. Ka Robin, kes alguses oskas vaid mõnda ingliskeelset sõna, võib uhkust tunda, sest klassikaaslased kipuvad nüüd tema pealt maha kirjutama.

Robin on saanud koolitundides ka oma “eksootilist” päritolu ära kasutada, esitades näiteks inglise keelde tõlgitud “Põdramaja” laulu ja õpetades teistele paberist lumehelveste väljalõikamist — pole ju kohalikud lapsed lund näinud.

Koolis taunitakse igasugust vägivalda, ka narrimist. “Tunnis lobisemise eest saadetakse välja ja tehakse märge õpilase isiklikule kaardile. Kes pole veerandi jooksul ühtegi märkust saanud, seda premeeritakse. Henry sai näiteks McDonald’sis tasuta eine,” kirjeldab Maire.

Pesemiseks neli minutit

Tutvuste loomine kohalikega takerdus pereemal esialgu puuduliku keeleoskuse taha — ta oli koolis saksa keelt õppinud. “Õppisin iga päev üksi inglise keelt — mul oli õpik, töövihikud, CD ja natuke tahtejõudu,” naljatab Maire, kes praegu õpib juba keeltekoolis koos kõrgkooliks valmistujatega. “Huvitaval kombel saan seal kõige paremini läbi aasialastega — hiinlased ja korealased on tohutult viisakad.”

Maire käis selleks, et keelt harjutada, poja kooli puhvetis vabatahtlikuna tööl. Alguses ei jõudnud ta kohalikke kombeid ära imestada. “Nõudepesu käib näiteks nii: kraanikaussi lastakse vesi, sinna sisse nõudepesuvahend. Pesed ära ja kohe restile, ei mingit loputamist!”

Põhjus on siiski lihtne. Kirde-Austraalias napib vett ja seetõttu tuleb kokkuhoidlik olla. “Duši all olemise ajaks on inimese kohta praegu ette nähtud neli minutit, aeda võib kasta vaid teatud nädalapäevadel ja siiski kastekannuga,” kirjeldab Maire.

Ent selle väikse ebameeldivuse korvab kuhjaga võimalus nautida aasta läbi veemõnusid ookeanis. Surfilauad on Austraalias “kohustuslikud” ja pereisa Ivo tegi endale enne ümberasumist ka sukelduja litsentsi. Pere veedabki väga tihti aega loodusparkides ja ookeani ääres. “Surfamine on palju lahedam, kui vaadates tundub. Seda kohe peab ise proovima,” on Maire vaimustunud, kuigi laine viis tal elu teise surfikorra ajal peaaegu riided seljast.

Eluohtlikud rastapatsid

Maire esimene lähem kokkupuude Austraalia unikaalse faunaga leidis aset nende enda köögis, kust ta ükskord opossumi eest leidis. Lahtisest aknast sisenenud loom ei soostunud rõdust kaugemale taanduma, kuigi Maire sõjakalt käterätikuga vehkis.

Teine kord aga ründas verandal istuvat seltskonda põrisev jõulupõrnikate parv. “Üsna õudne tunne on, kui suur põrnikas su juustes ringi ronib või särgikaelusest sisse sööstab,” muigab Maire.

Mürgiste putukate ja ohtlike roomajatega pole perekond kokku puutunud, küll teab Maire vesta lugu sellest, kuidas keegi rastapatsidega lätlane olla läinud juuksurisse oma soengut kohendama. “Juuksur leidis, et ühte patsi oli surmavalt mürgine, redback’iks kutsutud ämblik pesa teinud. Kohale kutsuti päästeamet ja kiirabi ning asuti patsi saagima, kuid ämblik tegi noorukile sutsu kaela ja päästa polnud enam midagi, mürk oli hetkega kogu kehas.”

Eestlaste kogukond kasvab

Maire ja Ivo osalesid ka Brisbane’i Eesti Seltsi kokkutulekul. “Siin hoiavad eestlased rohkem kokku kui kodus,” nendib Maire. “Selts oli jõudnud oma tegevusega kriitilise momendini, kus pidi otsustama, kas lõpetada üldse või kuidas ja kellega edasi minna. Siiani olid seda juhtinud sõja ajal Austraaliasse sattunud eestlased, kuid need on tänaseks juba nii vanad, et pole enam jõudu seltsi vedada. Nende lapsed ei räägi aga enam eesti keelt, seega hakkab järjepidevus kaduma.”

Kuna viimasel ajal on eestlaste sisseränne taas suurenenud, valiti esmakordselt seltsi esinaiseks noorema põlvkonna esindaja.

Maire ja Ivo püüavad oma laste eesti keele oskust siiski hoida ja arendada. Nende uut kodu saab kaunistama ainus asi, mida nad Eestisse maha ei raatsinud jätta — raamatukogu, milles aukohal troonib pereisa Ivo suur lemmik Isaac Asimov.

“Eks igatseme ka Eestisse jäänud lähedaste ja sõprade järele,” lausub Maire, kuid lisab, et maailma avastavaid kaasmaalasi peatub nende juures alatihti ja mitmedki neist on Austraaliasse kiindumas.

“Mulle meeldib hiljuti kuuldud mõte: me kõik vahetame oma elu millegi vastu, mõni suurema eesmärgi, mõni väiksema vastu ja mõni mitte millegi vastu. Kui me nagunii seda tegema peame, siis miks mitte mängida suurelt…”