"Kas beebi on suguhaigus, et teda varjama ja inimestest eemale hoidma peab!?"

Koperdasin täna Daily Maili lugedes artikli otsa, kus vanemad olid võtnud beebi puhksureisile kaasa ja hommikul ootas neid hotelliukse all tige kiri naabertoas olnud hotellikülastajalt, kelle meelest ei peaks beebisid suusareisile kaasa võtmagi, sest suusatada nad ei oska, oskavad vaid teisi hotellikülalisi segada ja öösel üleval hoida.

Kiri nägi (tõlgituna) välja selline:

“Aitäh, et tõite karjuva beebi suusakeskusesse puhkusele ja äratasite öö jooksul mitmel korral üles kõik inimesed, kes teie lähedal tubades ööbisid. Seinad ei ole helikindlad ja beebi karjed oleks olnud nagu otse meie kõrval. Beebid ei suusata, nii et pole mingit põhjust neid suusakeskusesse kaasa võtta, nad peaksid olema kodus koos perekonna või lapsehoidjaga. Ma ei toonud enda beebisid kunagi puhkusele kaasa, sest ma arvestasin teiste puhkajatega ja ei olnud isekas! Kui ma kedagi appi ei saanud, jäin ise lapsega koju. Oleks vaja rohkem inimesi, kes niimoodi teistega arvestaksid! Teie beebi karjus terve öö nii laupäeval kui pühapäeval! Me planeerisime selle puhkuse juba aasta aja eest, et päeval suusatada ja öösel magada, aga “tänu” teile polnud see võimalik! Loodan, et mõtlete oma järgmise reisi ajal ka teistele inimestele!”

Ausalt, mul läheb süda pahaks ja ma tahaks teada, mida arvavad sellisest kirjast teised väikeste lastega inimesed?  Kogu aeg vingutakse, lapsega ei tohi justkui kuhugi enam minna. Ei tohi käia kinos, restoranis või Õllesummeril, ei tohi isegi Facebooki pilte panna, sest äkki kedagi segab. Mul on üks küsimus — kas laps on tõesti nagu suguhaigus? Hoia saladuses ja endale, püsi kodus ja ära nakata teisi!?