Kas haigus küsib rahvust?
Too väike maja näeb välja nagu enamus teisi väikseid maju Malaisia dzhunglikülas Kampung Sebirises. Aknad on kaetud raskete kardinatega, plaaditud põrandad on läikivpuhtad ning seinte ääres seisavad patjadega ääristatud toolid. Ja kuigi toas on üle 32 kraadi sooja, ei ole seal ventilaatorit. Nii nagu paljudes Malaisia külades, on eesruumis nikerdatud kapp kõikvõimalike iluasjadega: teepottide, puidust ananasside, siidlilledega. Dzhungel ulatub aknaklaaside taha ning putukate undamine on kurdistav.
Aga see ei ole tüüpiline kodu. Toa keskel kootud matil istub hallijuukseline naine Dibuk ak Suut. Rohelisse sarongi mässitud saleda 59-aastase matriarhi kõrval istuvad abikaasa, tütar ja lapselapsed – aga naise silmas vilguvad närviliselt küljelt küljele. Ta abikaasa Sujang lõpetas äsja kuuma ðokolaadi serveerimise ning on mängulises tujus. ”Jälgi mängu,” sosistab ta mulle kohalikus keeles.
Püsti tõusnud, plaksutab ta äkitselt käsi. Dibuk võpatab, rappub ja hüppab jalule. Kõik rõkkavad naerda. Dibuki õrn nägu vajub klaasjasse transsi ning ta hakkab kriiskama: „Rohutirts! Rohutirts! Rohutirts!”
Sujang alustab kummalist tantsu, raputades õlgu ja hööritades puusi. Endiselt transis, teeb Dibuk sama. Ta higistab silmnähtavalt ning naerab hüsteeriliselt.
Paari minuti pärast läheb Sujang naise juurde ja patsutab teda õlale. Transs on möödas. Dibuk istub maha ja pühib näolt higi. Siis tahab ta teada, kas ta ajas jälle jama suust välja. Teda lohutatakse, et mitte eriti, et seekord ta roppusi ei karjunud.
Perekond kogub end ja joob ðokolaadi. Aga mõne minuti pärast ligineb Dibukile selja tagant kass, mis ehmatab naist ja sunnib teda kätega õhus käpaliigutusi tegema ja kriiskama: “Kass! Kass!” Seejärel karjub ta kohalikus keeles sõna “peenis”.
Sujang seletas, et kassid ajavad ta kõige rohkem endast välja, et siis on ta rohkem “latah” kui muidu.
Suutid on põllumehed, kes elavad küngastel väikese Lundu-nimelise linna taga Borneo Malaisia poolsel küljel. Külad ehk kampungid, nagu neid seal kutsutakse, on uskumatult eraldatud ning neid ühendavad omavahel looklevad teed, mis läbivad kookose- ja ananassiistandusi. Välismaalasi satub sinna harva. Viimastel aastatel on lääne teadlasi hakanud huvitama sellised naised nagu Dibuk. Ta on latah, mis on huvitav vaimne haigus, mida läänes tuntakse hüperehmatuse sündroomi nime all.
Ehmatuse sündroom on ühesugune: kui meid üllatada, siis me karjatame, ütleme midagi ebasündsat või teeme kontrollile allumatuid liigutusi. Mõned meist ehmatavad teistest rohkem. Latahi puhul aga on see reaktsioon tugevam ja kestab kauem. Malaisia külades esineb seda nähtust sageli ning teised soodustavad seda, togides selle sündroomi all kannatavaid inimesi ribidesse või kukutades midagi nende selja taga maha. Aja jooksul võivad nad muutuda nii tundlikuks, et langevad transsi kukkuvast kookospähklist.
Latahidel on komme pahvatada välja sündsusetuid väljendeid, nii nagu Tourette'i sündroomi alla kannatajatel. (Selle sündroomi 1880tel avastanud Georges Gilles de la Tourette võrdles seda latahiga.) Latahid imiteerivad sageli neid ümbritsevate inimeste liigutusi või täidavad käske, sealhulgas korraldust end alasti võtta. Hiljem ei suuda nad oma tegusid mäletada. Ja kuigi nad higistavad sündroomi ajal tugevalt ja nende südamelöögid kiirenevad, ei kaasne sellega rohkem füüsilisi sündroome. Malaisias on suhtlemine latahidega muutunud keeruliseks seltskondlikuks mänguks. Neid aktsepteeritakse ning nende üle tuntakse nende veidruse pärast koguni uhkust.
1994. aastal tunnistas “Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat” ehk “D.S.M.-IV” esmakordselt latahi kultuurist mõjutatud vaimseks häireks, s.t. nähtuseks, mis on tingitud peamiselt kultuurist ja mitte kehalisest patoloogiast. Kultuurist tingitud sündroomid ei ole mitte ainult haruldased ja eksootilised, vaid ka vastuolulised ning tõstatavad intrigeerivaid küsimusi vaimsete haiguste olemuse kohta.
Anoreksia Ameerikas, koro ja amok Malaisias
Alates 1980test aastatest on lääne psühhiaatrias domineerinud vaimsete häirete bioloogiline mudel. Sellele tugineb Ameerikas kasutatav ravimiteraapia, mille aluseks on eeldus, et vaimsed haigused on tingitud neuroloogilistest häiretest (näiteks serotoniini tasakaalustamatusest ajus). See on kinnitanud moodsale psühhiaatriale koha tõsiteaduste hulgas. Vaimsete haiguste põhjus peitub looduses ja seda peab ravima ravimitega, väidavad psühhiaatrid. Selle mudeli järgi on vaimsed haigused universaalsed – s.t. inimesed langevad depressiooni samamoodi kui nad haigestuvad diabeeti.
Aga sellel mõtteviisil on omad puudused. Miks haigestuvad nii paljud Ameerika naised anorexia nervosasse, samas see on Paapuas praktiliselt tundmatu? Teatud sündroomid vohavad teatud maailmaosades, mis viitab sellele, et keskkond aitab neid kujundada. Aga kas keskkond kutsub esile teatud haigusi inimestes, kes oleksid muus keskkonnas terved? Latahi uurimise tulemused viitavad sellele, et jah.
Tuleb välja, et maailm on täis kultuurist tingitud sündroome. Latah ei ole ainus Malaisiale iseloomulik sündroom. ”D.S.M.” nimetab veel kaht sündroomi - koro ja amok. Amok on äkiline raevuhoog, mil muidu normaalne inimene pöörab ära ning tapab need, kes jäävad ta teele ette. Suurbritannia koloniaalvõimud tundsid seda sündroomi hästi ning sealt pärineb ka väljend ”amokki jooksma”. Peamiselt mehi mõjutav koro on vähem tuntud. Selle sündroomi all kannatavad mehed on veendunud, et nende genitaalid tõmbuvad keha sisse ning see masendab neid niivõrd, et nad haavavad iseennast, mõnikord surmavalt.
Ladina-Ameerikas tabab inimesi susto, hirm hinge lahutamise eest kehast. Lääne-Aafrikas aga kannatavad noored mehed “ajuvaevuse” all, mis ei lase neil keskenduda ning teravalt näha. Indias kannatavad mehed dhati all, mis väljendub selles, et nad on ebaloomulikult lummatud oma seemnepurskest.
Harvardi ülikooli meditsiiniline antropoloog Arthur Kleinman arvab, et selliste eksootiliste haiguste uurimine on meditsiinilisest seisukohast vajalik ning lääne meditsiini seisukohalt oluline. Kleinman on uurinud enesetappe ja depressiooni Hiina maapiirkondades ja on veendunud, et näiliselt ühesugused sündroomid nagu depressioon on erinevates kultuurides erinevad.
Üks kultuurist mõjutatud sündroomide hämmastavaid omadusi on, et need väljenduvad sageli sotsiaalse epideemiana. Näiteks tabas Malaisia poolsaart 1960te lõpus koro-laine, mis tähendab seda, et mõned sündroomid võivad olla vaimselt nakkavad. Aga mis käivitab ahelreaktsiooni? Latahi puhul ei oska teadlased seda kindlalt öelda. Latahi all kannatajad ei teeskle, nagu ka toitumishälvete all kannatavad ülikõhnaks pürgivad Ameerika tüdrukud ei teeskle anoreksiat. Kleinman kirjutas oma 1987. aasta murrangulises raamatus “Uus mõtlemine psühhiaatrias”, et vaimsed haigused on tõelised ning kujutavad endast füüsiliste ja sümboolsete elementide suhtel põhinevate kogemuste tulemust.
Malailased on veendunud, et latah on väga nakkav. Kas läänlaste vastus kõigile probleemidele - Prozac – aitaks selle sündroomi all kannatajaid? Võibolla, aga kauges Borneo külas ei ole farmakoloogiline ravi kuigi realistlik.
Latahid imiteerivad kõike, isegi televiisorit.
Singapuri Woodbridge´i vaimuhaiglas töötav Ng Beng Yeong on kultuuriliste vaimsete sündroomide ekspert. Ta alustas oma karjääri 1991. aasta korot uurides. Koro puhul lummas teda eelkõige see, et selle haiguse juured peituvad traditsioonilise Hiina arusaamises tervisest, kusjuures peaaegu kõik koro all kannatavad mehed on hiinlased.
Kontseptuaalses süsteemis, kus meeste ja naiste “energiad” - yin ja yang – on vastandatud, on meestel kalduvus olla lummatud oma maskuliinsusest ja karta, et see võetakse neilt ära. Korot meenutavat haigust märgitakse juba igivanades hiina tekstides, kus seda tuntakse suo-yangi nime all.
”Vanas Hiinas oli kastreerimine kõige kardetum karistus,” ütles ta. ”Niisiis olid mehed lummatud oma peenisest.”
Tema sõnul lisandus sellele 1967. aastal konkreetne tegur, mis põhjustas koro-epideemia. Rassilised pinged moslemitest ja hiinlastest malailaste vahel olid suured ja hiinlased uskusid, et moslemid mürgitasid nende sealiha. Vallandus üldine hüsteeria ning koro oli nagu kollektiivne ängistushoog, mis väljendas sotsiaalset ebakindlust, ütles Ng.
Külmakartus Singapuris
Viimastel aastatel on koro Malaisia ja Singapuri hiinlaste kogukonnas praktiliselt kadunud, kuna sotsiaalsed tingimused on muutunud. Selle asemele on tulnud võrdselt veider sündroom - wei han zheng ehk “külmakartus”. Ng kutsub seda frigofoobiaks. Patsiendid panevad Singapuri kuumuses pähe villased mütsid ja kindad. See võib olla seotud Hiina kultuuriliste uskumustega, mis puudutavad kuuma ja külma hingelisi omadusi. Ng sõnul võib see olla seotud massireaktsiooniga õhukonditsioneeridele. Kuna see on uus nähtus, ei ole sellest meditsiinilises kirjanduses kirjutatud ning seda on täheldatud vaid Singapuris.
Ng sõnul on psühhiaatria lääne import, kuna idas ei tee patsiendid vahet vaimul ja kehal ja isegi selgelt bioloogilise põhjusega vaimsete häirete, näiteks skisofreenia, puhul on see, kuidas inimesed neid väljendavad, mõjutatud kultuurist.
Küsimusele, kuidas latah tema süsteemi sobib, vastas Ng, et hiinlased selle all ei kannata.
Hüperehmatus on nakkav
1968. aastal kirjutas antropoloog Hildred Geertz uurimuses “Latah Jaaval: teoreetiline paradoks”, et seda nähtust tuleb lahata Malaisia ja Indoneesia kultuuriliste normide taustal. See ülimalt dekoorne kultuur annab väga vähe võimalusi tugevate emotsioonide väljendamiseks ning latah on neist üks. Paradoks on aga see, et sellised sündroomid nagu latah esinevad ka teistes kultuurides.
Näiteks esineb Filipiinide maapiirkondades ligilähedaselt identne sündroom, mida tuntakse mali-mali nime all. Siberis tuntakse sarnast sündroomi, mida kutsutakse müriahiidiks, Tais kutsutakse seda baah-ji ja Jaapanis imu. 1930tel aastatel filmisid teadlased Põhja-Jaapanis elavatel ainudel esinevat “hüperehmatuse” sündroomi. Latah vormi on täheldatud isegi Kanada metsameeste hulgas ning kirjanduses tuntakse seda sündroomi ”Maine`i hüppavate prantslaste” sündroomina. Kas kõik need on latah erinevad vormid või on nad kõik omamoodi sündroomid?
Geertzi uurimuse ilmumise järel uuris seda nähtust psühhiaater Ronald C. Simons, kes on veendunud, et latah on olulisem, kui paljud lääne teadlased on valmis tunnistama. 1978. aastal tegi dokumentaalfilmi Padang Kemuntingi latahide sugulastega ning üks naine Layut Binti Ali selgitas, et inimesed togivad kergelt ehmatavaid inimesi ning see süvendab haigust. Kohaliku valitseja Pawang Lamuni sõnul võib igaüks saada latahi, kui teda päevade kaupa togida. Kuigi filmis valitseb heatahtlik toon, on näha, et selle sündroomi all kannatavad inimesed on suures ängistuses ja paari üksiku meessoost latahi jaoks on see väga häbiväärne kogemus.
Ravimatu häire
Latah on väga udune nähtus. Mõned selle all kannatavad inimesed võivad seda imiteerida, et tähelepanu võita, teised võivad aga psühholoogilistel põhjustel teistest kergemini ehmuda. Ja mis teeb asja veel segasemaks, on see, et iga latah paistab seletavat oma haigust erinevalt. Üks on aga kõigil ühine: latahid jäävad alatiseks ehmatamise suhtes ülitundlikuks. See on eluaegne seisund. Teadlased on registreerinud vaid mõned juhtumid, mil patsientidel on õnnestunud sümptomitest jagu saada. Ja isegi kui latah levib peamiselt kultuuri kaudu, on see tugev viirus.
Kultuuri võime vaimseid haigusi soodustada huvitab läänlasi järjest rohkem. Viimastel aastatel on teadlased täheldanud müstiliste hädade levikut, mis meenutab latah levimist. Näiteks levis ameerika naiste hulgas 1980tel aastatel isiksuse lõhestumise sündroom. Viimasel ajal on Ameerika ja Euroopa psühholoogid täheldanud apotemnofiiliat, mille all kannatavaid inimesi tabab tung üks jäse amputeerida. Antropoloogid väidavad, et internet aitab seda nähtust globaalselt levitada. Ja nii nagu latah puhul, ei ole ka siin ravi olemas.
