Kas lootusetust olukorrast saab ainult heade mõtete abil välja tulla?
Ühel nädalavahetusel, päikselisel hommikupoolikul koos sõbrannaga taksoga peolt koju sõites, unustasin oma telefoni taksosse. Märkasin seda umbes viis minutit hiljem ja helistasin seejärel sõbranna telefoniga enda numbrile — äkki on hääletuna vajunud põhjatusse käekotti. Süda seiskus mul hetkega, kui torus vastas kutsumise asemel monotoonne operaatorinna, kes ütles, et minu telefon on välja lülitatud või levist väljas. Teades, et viimati taksos oma telefoni näppides oli mul aku täiesti täis, levis ühenduse asemel minuni välkkiire paanika. PS! Kuu aega tagasi varastati minult ära täpselt samasugune n-ö viimase sõna nutitelefon.
Helistasin kiiresti takso dispetšerile ning palusin taskojuhil tagaiste üle vaadata. Saades vastuse, et telefoni autos ei ole, küsisin rahuliku hääletooniga naisterahvalt inimese numbrit, kes peale mind taksoteenust kasutas, et ma temalt edasisi juhtnööre uurida saaksin. Proovisin selge peaga mõelda ja sain aru, et on kaks varianti: kas telefoni võttis klient peale mind või taksojuht. Viimasest ma seda ei uskunud, sest tegu oli vanemapoolse härraga, kes oli tõeline džentelmen, kostitades varajasel hommikutunnil ületantsinud neiusid hea teeninduse ning kommidega. “Numbreid klientidele ei väljastata,” vastas dispetšer.
Nukrana „find my iPhone’i“ äppi näppides tabasin end mõttelt, et miks saan taas sellise õppetunni. Pisaraid seekord ei valanud ja lohutasin end, et midagi palju hullemat oleks võinud juhtuda ning igal asjal on oma põhjus. Samal ajal oli mulle nõu ja jõuga toeks sõbranna, kes mitte kordagi — sõna otseses mõttes — mitte kordagi ei andnud oma mõtetega alla ning sisendas, et see olukord leiab lahenduse. Ta ütles seda vähemalt korra minutis. Kuna eelmisel kuul ei leidnud minu näpatud telefoni isegi politsei, siis ei hakanud ma sel korral midagi lootmagi. Istusin pea longus ning kehitasin õlgu. Kuid lugu võttis tõeliselt uskumatu pöörde.
Helises sõbranna telefon, teisel pool toru oli dispetšer, kes meile taksojuhi numbri andis. Tal pidavat mingeid juhtnööre olema. Helistasime juhile ning edasine oli juba täiesti uskumatu: ta oli helistanud kliendile, kes peale meid sõitis, too oli omakorda üles tunnistanud, et ta tõesti võttis minu telefoni. Taksojuht sõitis mehe koju, võttis mu telefoni ning tõi selle mulle ära. Ma ei teagi, kas ma olin õnnest joovastuses selle üle, et ma selle telefoni tagasi sain või selle üle, et tõesti on olemas niivõrd häid inimesi nagu see taksojuht, kes oma klienti hindab, sõbranna, kes kunagi ei lõpeta uskumist või varas, kelle südametunnistus pitsitama hakkab.
