Kas ma pean tõepoolest iga ammuse tuttavaga tänaval viisakusi vahetama?

 (77)
Kas ma pean tõepoolest iga ammuse tuttavaga tänaval viisakusi vahetama?
Foto: Andres Putting

Naisteka foorumis uurib naine, kas tõesti on vajalik iga kunagise tuttava ja klassikaaslasega tänaval viisakusi vahetama hakata, isegi kui kooliajal ei suheldud vaat et kordagi. Kallis lugeja, mida arvad sina? Kuidas suhtuksid sellesse, kui kümne aasta tagune klassikaaslane sinuga bussipeatuses vestlema hakkaks, justkui oleksid sa tema kadunud sõber?

“Kas ma olen imelik, kui ma ei saa aru, miks klassikaaslased, kellega ma kooli ajal läbi ei käinud, tulevad minuga tänaval rääkima? Meil ei olnud eriti kokkuhoidev klass ja ma suhtlesin sealt 4-5 inimesega. Klass oli jaotunud “gruppideks”, suheldi enamasti vaid oma seltskonnaga, ülejäänutega mitte. Minul kellegagi mingeid erilisi tülisid ei olnudki, aga mõned “grupid” olid lausa vaenujalal. Suurem osa klassist jättis mind täiesti külmaks ja mina neid ka.

Nüüd kui koolist on möödas kümme aastat, tulevad mõned klassikaaslased, kellega ma 12 aasta jooksul heal juhul 2-3 lauset vahetasin, tänaval rääkima. Uurivad, millega ma tegelen, kuidas läheb, küsivad, kas ma teistest klassikaaslastest tean midagi jne. Kusjuures küsivad veel klassikaaslaste kohta, kellega ei mina ega nemad tol ajal ei suhelnud. Miks nad seda teevad? See, et me elukoha ja sünniaja tõttu ühes klassis haridust pidime omandama, ei tähenda ju, et me nüüd suhtlema peaks. Mitte, et nad mulle vastumeelsed oleksid, aga põhimõtteliselt me oleme ju üksteise jaoks võõrad või heal juhul pooltuttavad…”