Kas moedisainerid ei tea, et õigetel naistel on ka rinnad ja puusad?
Istume Silvia ja Evaga ühes peenes itaalia restoranis ning tähistame tagantjärele minu sünnipäeva. Õigest päevast on möödas kolm ja pool kuud.
„Eelroakz ahjuz küpzetatud mozzarella ning praetud juuztutükid muztikamooziga; pearoakz fettuccini nelja juuztu kaztmega, pitza „Kapriiz” ja zpagetid a la carbonara. Zain ma õigezti aru?” visandab itaalia aktsendiga kelner kolme naise soovid oma märkmikusse. Ah jaa, pudel punast veini ka, palun! Kelner noogutab sõnatult ja kaob kõrvallauast kokku korjatud taldrikute klirinal kööki.
Silvia ütleb seejärel veidi süüdlaslikult, et tegelikult ei peaks ta nii palju juustu ja pastat sööma. Pärast sünnitust on ta seitse kilo suutnud kaalust alla võtta ning nüüd mahuvad talle jalga juba püksid nr 46. Aga number on ikka veel hiiglasuur!
Lonks veini.
Tohutult alandav on minna iga kord poe kõige tagu misse nurka, mis on tähistatud sinu ebanormaalsust süvendavate siltidega nagu „Suured numbrid”, „Erinumbrid” või „XXL — ∞”. Riidepuudel ripuvad pruunid kartulikotid ja hallid keebid ning neid ürpe ei vaata kunagi keegi teine peale sinu. Isegi müüja kaob sel ajal müügisaalist ära, sest ka tema tunneb paksude pärast häbi.
Teine lonks veini.
Issand, kui suur ta ikka on! Teda peaks hoopis Suureks Silviaks hüüdma…
Kolmas lonks veini.
Elu on nii julmalt ebaõiglane!
Eva rüüpab ka sõõmu punast märjukest ja lohutab ennast kõvahäälselt, et kui terve töönädala jooksul edukalt vaid salatitest ja suppidest toituda, võib korra nädalas endale vaba menüüd lubada. Kuigi jah, tüdrukud, kas pidime just makaronid ja juustu valima?! Hea küll, hea küll! Täna on Anna-Maria sünnipäev, peab ikka elust mõnu ka tundma ning toit ja jook on ju nauding suure algustähega… Aga põhimõtteliselt, et kõik ikka teaksid, homme peame kõik sööma ainult puuvilju, köögivilju ja jooma vett.
Uus lonks veini.
Jalutama peaks ka minema. Kas Anna-Maria ei taha kaasa tulla?!
Anna-Maria raputab pead.
Lonks veini.
Homme on tal perelõuna pannitäie mõnusalt rasvase ja kõhtu kurnava valentsialaste rahvusliku riisiroa paellaga, mida tehakse parimates perekondades ikka vana hea traditsiooni järgi ehk 300 milliliitrit oliiviõli ning pärast seda tulgu või veeuputus! Seejärel jääb ta diivanile siestat pidama ning õhtul juba hakkab telekast „House” ja ei, ei ole temal aega.
Lonks veini.
Pealegi on ta viimasel ajal oma kehaga väga rahul, probleeme pole.
Veel üks lonks veini.
Hõreda vuntsiga kelner asetab lauale mozzarella ja praetud juustutükid mustikamoosiga. „Kuidaz maitzeb,” uurib kelner kahte hammast paljastades. Maitseb jumalikult, aga nagu väidab üks labaseks kasutatud geniaalne ütlus, et kõik hea kas tapab või teeb paksuks, siis selge see, et pärast seda õhtut vaevlevad kõik kolm naist süümepiinade käes veel mitu head päeva. Kelner itsitab — icicic! — ja arvab, et „nemad ei peakz zelle tühize azja pärazt muretzema, zezt nad on ziizki kõik väga bella’d”.
Lonks veini.
Jutt läheb vahepeal teistele populaarsetele teemadele nagu baski terroristid, jalgpall ja Iraagi sõda. Kelner toob lauale uue veinipudeli: „Minu kodukohazt.” Kommentaar, mille ta natukese aja pärast lisab ka kõrvallaua Lambrusco-joojatele ning ühele ülikonnas mehele, kes martiini tellis.
Eva arvab, et kelner on nii sümpaatne. Itaallane suure algustähega!
Kaheteistkümnes lonks veini.
Jõuavad pearoad.
Muide, pommuudis, tüdrukud! Anna-Maria ostis üleeile püksid nr 40 ja ta pole kunagi oma elus kandnud nii väikest numbrit. Üleüldine imestus. Kust? Zarast! Veel suurem imestus. Sealt on Anna-Maria alati saanud endale jalga püksid nr 44, ent korraga jääb isegi 42 suureks ja hoopis 40 on ideaalne! Täielik hullumeelsus! Või eufooria, kuidas keegi asja näeb…
Kolmeteistkümnes lonks veini.
Ühesõnaga, küsib Eva, Anna-Maria tahab öelda, et dieeti pidamata, süües nagu loom, laisk nagu varesevihtleja, mahub ta Zara nr 40 teksastesse?! Korraga ei tundugi „Kapriis” kõige parem variant. Kui me siin juba oleme, siis oleks võinud ju „Barbakoa” võtta. Need 200 kalorit ees või taga, kah mul asi! Kui sõrm juba antud, las võtab terve käe…
Neljateistkümnes lonks veini.
Silvia pakub, et siin on kaks võimalust, kas rõivasuurusi on nende teadmata jälle muudetud või on vahepeal maailm teistpidi pöörlema hakanud. Tema ostab Zarast vaid sokke, sest muud asjad talle seal poes lihtsalt selga ei mahu. Kõige suurem on nr 44 ja kes naistest nii väga on nr 44?! Mangost rääkimata! Ei, tema peab minema H&M-i, Carrefouri või Alcamposse, et osta sealt endale mõnusalt lodevad vormitud riidetükid, mis ümber tema vahemeredieeti jumaldava tagumiku mahuvad.
Viieteistkümnes lonks veini.
Tippmoeloojad paistavad arvavat, et täiskasvanud naistel pole ei puusi ega rindu. Aga enamik hispaanlannasid ei mahu disainerirõivastesse! Silvial näiteks, üllatus-üllatus,
on rinnad. Ja tema paras lopsakus eelistab küll mugavat äraolemist, aga ei põlga head lõiget. Ometi armastavad moeloojate meelest suurerinnalised just alasti käia, sest milleks riided? Olete Pamela Andersoni riides näinud?!
Kuueteistkümnes lonks veini.
Anna-Maria vaatab oma sõbrannasid.
Seitmeteistkümnes lonks veini.
„Aga, chicas,” küsib ta siis käsipõsakil. „Kas te olete tähele pannud, et mitte kunagi varem pole räägitud nii kõvahäälselt võrdõiguslikkusest, naiste emantsipatsioonist, juhtivatel kohtadel olekust, naiste enda otsustusõigusest oma keha ja elu üle… ning ometi pole ka kunagi varem olnud naiste keha nii ohtrat ärakasutamist avalikus ruumis? Me oleme igal pool ja kogu aeg! Eelistatult alasti või vähemalt väga sensuaalses poosis, sest naine peab olema seksikas. Ja just sale on seksikas. Meie keha on kõigi asi! Miks me seda talume?”
***
Uudisteagentuurid teavitavad Hispaania tervishoiuministeeriumi plaanist mõõta laseritega varustatud väikestes kabiinides üle 8500 hispaanlannat vanuses 12 kuni 70, et teada saada naiste tegelikud mõõdud ning need siis poodides ühtlustada ja vastavalt tänavapildile ka liigitada. Et siis, kui suured on hispaanlannad tegelikult? Modellid lavalaudadel ja ka poe vaateakende plastmassist mannekeenid peavad 2008. aasta algusest olema vähemalt suurusmõõdus 38 (Eestis nr 36). Kõigi eelduste kohaselt ei pea siis ka Silvia enam koledate riiete nurka suunduma, sest nr 46 ei käi enam erinumbrite alla. Ka kolme erinevat mõõtu riideesemega prooviruumi minek on ajalugu. Ja nii jääb ära peavalu, et kui ühel päeval mahud sa Mango poes vaid nr 44 pükstesse, siis järgmisel päeval Zarast saad osta endale täpselt parajad nr 40 teksad, mis on innustav. Aga mõtle, kui läheb teistpidi? Masendus, et küll ma olen paks, dieedid, mõtlematu sportimine… Samas on igal maal endiselt omad numbrid: Itaalia 44 on Prantsusmaal 40, Saksamaal 38, Inglismaal 12 ja USA-s 8.
