Kas naissportlased on liiga erootilised?

Sydney olümpiamängude finishijoone rüsinas on kaalul rohkem kui kuldmedal. Mängud kujutavad endast ka pretsedenditut peaaegu alasti kehade moeparaadi, kus võitlus käib sponsorite rahade peale. Sponsorlepingud on naissportlaste paradiis tänapäeva marketingimaailmas, kus seks on jumal.

Seepärast võib 27. olümpiamänge õigustatult pidada sündmuseks, mis tõstab erootika uuele, kõrgemale tasemele.

Naissportlaste kasutamises seksuaalobjektina ei ole midagi uut. Kadunud Florence Griffith Joynerit tunti võrdselt tema ülipikkade küünte ja seksikate jooksuriiete kui erakorraliste sportlike saavutuste pärast.
Iluuisutaja Katerina Witt, kes näitas 1988. aasta olümpiamängudel ülilühikest seelikut ja hiljem poseeris Playboyle, oli tugeva ja hea stiiliga uisutaja.

Rannavõrkpallurid nagu beibed

Selleaastased rannavõrkpalli võistlused Sydney kuulsal Bondi Beachil on beibede kategooria kroon. Palli taguvad naised on riietatud nii nappidesse bikiinidesse kui võimalik, sest selle mängu reeglid sätestavad, et naised ei või liivale astuda, kui nad ei ole riietatud lahtise selja, avara dekoltee, paljastatud reitega liibuvatesse trikoodesse, mille alaosa valmistamiseks ei ole kulunud rohkem kui kuus sentimeetrit kangast.

Vastus küsimusele "Kas me müüme sporti või seksi ja kehasid?" on niisama lihtne kui nupp televiisori kaugjuhtimispuldil. "Kas heteroseksuaalne mees nagu mina püsiks kanalil üle mikrosekundi, et võrkpalli vaadata? Uskuge mind, rannavõrkpalli kogu võlu seisneb kenasti trimmis ujumisriietes kehade vaatamises. Napilt riietatud naised aitavad mängu reklaamida," arvas Toronto turundusekspert David Menzies Kanada naistejakirjas Chatelaine.

Raske tee olümpiaareenile

Esimestel olümpiamängudel 776 aastat e.m.a. ei lubatud naistel osaleda - õigupoolest ähvardas neid mängude salaja jälgimise eest surmanuhtlus. 2,5 aastatuhandet hiljem ei olnud olukord eriti parem. Moodsate olümpiamängude isa parun Pierre de Coubertin ütles enne 1900. aasta Pariisi olümpiamänge, et naiste lubamine mängudele on vastuolus tema soovidega. De Coubertin jäi selles võitluses alla, aga suhtumine jäi.

Olümpiamängude korraldajate suhtumine naissportlastesse on alati olnud kahepalgeline. Alates habrastest teismelistest saatuslike supernaisteni välja, vajavad nad agente ja valvureid. Mängude korraldaja teavad, et naised toovad publiku staadionile (kui nad näevad head välja), aga arstid hoiatavad, et liigne toonus ja keha rasvast vabastamine ei lase naistel täita neile looduse poolt pandud järglaste ilmale toomise funktsiooni.

Naised on oma tee poodiumile raskelt kätte võidelnud. Naiste sportmängud jõudsid olümpiale alles 1964. aastal võrkpalli debüüdiga, kuna puutesporti peeti naiste jaoks liiga karmiks. Sellised spordialad nagu jalgpall pidid endale aastaid mängudele teed sillutama ning said loa alles 1996. aastal (jäähoki 1998. aastal). Neil ei lubatud maratonil osaleda kuni 1984. aastani, kuna arvati, et naise menstruaaltsükkel ei pea sellisele pingele vastu.

Samas pääsesid seksikas rannavõrkpall ja kujundujumine mängudele ilma igasuguse võitluseta.

Toronto ülikooli meedia- ja spordiuuringute aspirant Margaret MacNeilli sõnul mõjutab spordi seksuaalsus mehi ja naisi erinevalt. "Meeste jaoks on põhiprobleem selles, kas lubada endale enne võistlusi seksuaalsuhet või mitte. Naiste jaoks on küsimus selles, kas nad suudavad vastata hetkel valitsevale iluideaalile."

Sport=raha=sponsor=avalik tähelepanu=erootika

Seksuaalsus on olnud ka hiigelulatusega marketingikampaania taga, mis algas 1984. aastal Los Angelese olümpiamängudega. MacNeill ütles: "Flo Jo oli sellel ajal maailma kõige kiirem naine ning tal oli uskumatult lihaseline keha. Aga ta suunas sellelt tähelepanu kõrvale raskete ehete, sirgeks silutud juuste, pikkade küünte ja lükrast spordikostüümiga, mis jättis ühe jala paljaks. See oli keha muutmine erootiliseks sportliku figuuri arvel."

Sportlased teavad, et spordi tegemiseks on vaja sponsorit, sponsor tahab aga tähelepanu ja fotosid. Aga keda pildistatakse? Beibesid, keda muud. Sellel spordialal on väga raske läbi lüüa, kui sa ei ole nõus seksistlike reeglite järgi mängima.

Suured rahad ja ilusad beibed ähvardavad summutada olümpiamängude vaimu. Fotodele poseerimine ei ole ju põhjus, miks sportlased ohverdavad kõik muu elus, et treenida hetkeks, mis kestab vähem kui foto ilmutamine. Sööst jooksurajal, hüpe palli järele, mis on vaid viie sentimeetri kaugusel maast, ja üle järjest kõrgemale kerkiva lati ning võimsate tõmmetega rühkimine läbi vee on see, millel nimel treenitakse.