Kassidel on meile hea elu kohta palju õpetada
Kui meis tõepoolest elab teatav kassilik olend, siis kuuleme selle häält oma sisimas, kui põrkame kokku ümbritseva maailmaga: „Te ei saa teha minuga, mida tahate!“ Meis kõigis on ühel või teisel määral metsikust — juhitamatut alget. Võimalik, et just nimelt selle iseloomujoone tõttu, mis on omane kassiliste perekonnale (kui kassile saabki õpetada mingeid trikke, siis vaid neid, mis talle endale meeldivad), aga ka võimele olla öösiti alati värske ja tegus, peeti kasse ööelukateks, kellel on üliloomulikud nõiavõimed, mille vastu inimesed on võimetud.
Ja tõesti — kassid otsekui ütlevad meile: „Luba endale reeglitele mitte alluda, tegutse nii, nagu sina tahad. Pole midagi igavamat kui konformism”.
Kassid ise ju käituvad alati nii, nagu nemad tahavad. Sa võid sada korda kassi laualt minema ajada, tema aga hüppab alati sinna tagasi — seni, kuni sa tüdined õpetamast talle häid kombeid …
Kannatlikkuse õpetajad
Kassid on täiesti võimelised andma meile asjalikke tarkuse tunde. Kui sinu karvakera ei maga, ei mängi, ei aja oma saba taga ega torma 150-se tunnikiirusega mööda korterit, siis on ta ilmselt andunud meditatsioonile, tardunud mugavasse poosi aknal või pehmel diivanil.
Kui siis välja arvata igapäevased veerandtunnised rahutusehood — mis tulevad kassidel ette enamasti pärast sööki — võib ülejäänud ajal neilt õppida fantastilist vastupidavust ja piiritut kannatlikkust.
Lisaks on loomakestel kadestamisväärne ellujäämise instinkt. Otsekui köielkõndija jalutab kass häirimatult mööda rõduserva, nagu poleks väikseimatki kukkumise riski. Eks ka nendega juhtub õnnetusi, ent reeglina, kukkudes alla mitmekorruselise maja ülemiselt rõdult, jõuavad kassid edukalt maanduda oma neljal käpal.
Tänu oma äärmiselt tugevale ellujäämise instinktile kordab kass (erinevalt inimesest, kes sageli ilmutab masohhistlikke kalduvusi) haruharva vigu, mis ähvardavad fataalselt lõppeda.
Tõelise armastuse tundjad
Rohkearvulised „treenerid” pakuvad oma abi üksikutele südametele. Aga äkki võiks lihtsalt usaldada oma isiklikku kassi, õppimaks tundma armastuse teaduse saladusi? Nagu inimesed, on nemadki väga sõltuvad armastusest, mida me ise tunneme ja mida me neile kingime.
Prantsuse psühhoanalüütik Virginie Megglé jutustab oma kassist: „Kasside jaoks on kõige kohutavam tunne ükskõiksus. Nii nagu vanemate ja laste suheteski! Kass tuletab mulle pidevalt meelde, et ei saa olla juttugi armastusest ilma austuseta teise vajaduste suhtes. See aitab mind minu psühhoanalüütiku töös, kus on lubamatu sundida teisele inimesele peale oma tahet ning on keelatud vaadata teda kui objekti”.
Kui sul on kodus kass, mõtle järele, kas see mõjutab sinu moraalseid omadusi? Kuulates kassiomanikke, siis ilmselt jah. Hoolitseda oma karvakera eest on tore. Ent see on ka moraalne kohustus. Milline ka perenaise tuju ei oleks, kui halvasti ta end ka ei tunneks, kassil peab olema süüa, tema toidukauss peab olema puhas ning kõik kaitsesüstid õigeaegselt tehtud. Vastutasuks üritavad kassid perenaisele õpetada oma elufilosoofiat.
Enesetunnetuse eksperdid
Kass on hell ja lahke õpetaja ning lisaks veel suurepärane peegel, milles võime äkki täheldada kõiki oma neuroose. See on aga esimene samm neist lahti saamiseks.
32-aastane Kati ei julge enam kodunt õhtuti lahkuda, sest kardab oma kassi üksi jätta .Ta on sellest ärevushäirest ka psühholoogiga rääkinud. Tegelikult on asi nii, et kassis näeb ta otsekui iseennast, sest mäletab, kui õnnetu ta oli, kui ema läks tööle ja jättis ta üksi koju.
Liisi kass sõi väga vähe ning see äratas naises mälestusi raskest ajast, mil ta põdes anoreksiat. Liisi kahekordistas oma hoolitsust, sest arvas, et kass tunneb end üksildasena, rääkis temaga kui lapsega, näitamaks talle oma armastust. Siis aga ühel päeval lõpetas ta kassi keelitamise, et too sööks ning kass hakkas ise sööma. Alles seejärel mõistis Liisi, et tema pingutatud hoolitsus mõjus kassile masendavalt. Naine tunnistab, et ilmselt on tal samuti ka meestega. Ta aina hoolitseb nende eest ja see ei meeldi neile eriti.
Hea enesetunde kaitsjad
Kass aitab oma peremehel hoolitseda ka füüsilise tervise eest. Teatavasti siis, kui silitame kassi, alaneb meie vererõhk. Kiisu nurrumine rahustab ja kaotab stressi. Aga ka see pole veel kõik. Tema haiglaslik tundlikkus tubakale (tekitab kassidel vähki) sunnib loobuma suitsetamisest. Veel aitab kass võidelda unetusega. Kui võtta temast eeskuju ning enne voodisse heitmist hoolitseda oma keha eest ning lõdvestuda, et vältida stressi, on uinumine imelihtne.
Ning lõpuks soovitab Virginie Megglé õppida kassidelt vaikimist: „Kui ma tunnen, et mul on hingeline kontakt oma kassiga, siis see aitab mul tõusta kõrgemale argipäeva askeldustest. See vaikiv ühendus meenutab mulle, et kõige tähtsamate asjade puhul saame suurepäraselt hakkama ilma sõnadeta”.
