Kasvatusteadlane vastuseks Kristiina Heinmets-Aigrole: probleemsed lapsed ei vaja internaatkooli ja karistust, vaid suuremat tuge!

 (55)
Kasvatusteadlane vastuseks Kristiina Heinmets-Aigrole: probleemsed lapsed ei vaja internaatkooli ja karistust, vaid suuremat tuge!
Photo by chuttersnap on Unsplash

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Kraav kirjutab vastuseks Kristiina Heinmets-Aigrole, kes tahtis halvasti käituvad lapsed internaatidesse saata, et neuropsühhiaatrilised probleemid ja hariduslikud erivajadused ei ole ajutine nähtus. Need on osa normaalsest ja tavapärasest ühiskonnast ja koolielust ning mida rutem me saavutame valmisoleku ja oskused nendega toime tulla, seda parem meile kõigile.

Kristiina Heinmets-Aigro tõstatas olulise teema, mille üle, nagu ta kinnitab, on vaja ühiskondlikku diskussiooni. Autor räägib oma artiklis paharettidest, keda tuleb ohjeldada ja kellest korralikud inimesed kujundada. Tekstist võib välja noppida, keda ta liigitab „paharettide” ühisnimetuse alla — õppimisega halvasti hakkama saavad lapsed, käitumishäiretega lapsed, keerulise taustaga (näiteks väga vaesete) perede lapsed, õppida mitte soovivad teismelised, tugiisikutega koolis käivad lapsed. Lahenduseks kõigi nende erinevate „paharettide” ohjeldamiseks pakub ta ühel või teisel viisil internaatkooli.

Eestis on olemas asendushooldus lastele, kelle vanemad sotsiaaltöötajate ja lastekaitse toetusest hoolimata ei tule toime oma vanemlike kohustuste täitmisega. Need on vanematest lähtuvad põhjused, miks lapsed perest eraldatakse ja suunatakse asendushooldusele. Õpet jätkavad lapsed üldjuhul siiski tavakoolides. Eestis on olemas ka koolkodud, kus käivad lapsed kes vajavad oma erivajaduse tõttu rohkem hoolt kui vanemad igapäevaselt pakkuda jõuavad. Koolkodu teenust on pakutud ka sotsiaalselt haavatavas olukorras olevatele lastele ja teismelistele. Lastele, kes pikemat aega haiglas viibivad, pakutakse seal õppimise võimalusi. Olemas on ka sanatoorsed koolid, kus tavakoolidest paremini osatakse lapse tervislikku seisundit arvestada. Mainitud teenuste arendamise ja kättesaadavuse parandamisega tegeletakse pidevalt.

Seotud lood:

Usun ja loodan, et eelnevas lõigus kirjeldatud võimalused üldjuhul toimivad ja seetõttu on need lapsed, kes tõesti kodus ei saa elada või vajavad tavakoolist erinevat õppekeskkonda, juba suunatud asendushooldusele või teistsuguste haridusasutuste õpilaseteks. Tavakooli on jäänud ja jäävad ka edaspidi lapsed, kelle kohta nähakse, et nad saavad seal õppimisega hakkama, isegi kui nad on mingil moel eripärased. Koolis on probleem, millele Kristiina Heinmets-Aigro viitas — tundub, et Eesti kooli (aga võibolla kogu ühiskonna?) valmidus tulla toime teistsugususega jätab soovida.

Kuigi Kristiina Heinmets-Aigro rääkis „paharettidest”, tundub et talle teevad tegelikult muret neuropsühhiaatriliste häiretega lapsed (ja vaeste perede lapsed, aga jätame need praegu kõrvale). Neuropsühhiaatrilised häired on eelkõige aju toimimisega seotud arengulised häired, millele sageli lisandub ka muid psühhiaatrilisi probleeme. Kõige sagedamini näeb koolis neuropsühhiaatrilistest häiretest aktiivsus- ja tähelepanuhäireid (ATH), autismispektri häireid ja unehäireid. Unerütmi eripära ja häired on neuropsühhiaatriliste häiretega, eriti ATH-ga tugevalt seotud. Ühelt poolt tekitab magamatus keskendumisraskusi, teiselt poolt kuuluvad unega seotud raskused tihti ATH juurde.

ATH-ga lapsi on ülemaailmselt hinnanguliselt 8-10%, kusjuures poistel on häire 3 korda sagedasem kui tüdrukutel. Tüdrukutel jääb ATH sagedamini diagnoosimata ja avaldub hiljem erinevate probleemsete käitumistena. Lisades ATH lastele autismispektri häirega, käitumishäiretega, õppimisraskustega ja teiste vähem levinud, sageli avastamata ja diagnoosimata jäänud häiretega lapsed, võib ilmselt liialdamata öelda, et neid „paharette” on vähemalt kümnendik kõigist õpilastest.

Iseenesest mõistetavalt ei ole internaatkool lahenduseks ühelegi eelkirjeldatud probleemile ning iga kümnenda lapse jaoks internaatkooli koha loomine oleks ka majanduslikult mõeldamatu. Me saame märksa odavamalt ja tõhusamalt, inim- ja lapsesõbralikumalt parandada koolide ja kodude argipäeva. Senisest veelgi enam tuleks investeerida varajasse sekkumisse. Ühelt poolt on oluline, et diagnoositaks võimalikult varakult ja võimalikult täpselt. Aga see on alles pool võrrandist. Kui diagnoos jääb ainult sildiks, millega lapse käitumist välja vabandada ja talle siis käega lüüa, pole sellest kasu. Varajase märkamise ja varajase diagnoosimise abil peab lasteni jõudma ka varajane abi. Erinevate neuropsühhiaatriliste häiretega lapsed võivad oma eluga, sotsiaalsete suhete, koolis- ja hiljem tööl käimisega kenasti toime tulla kui nad saavad abi — neuropsühhiaatrilist treeningut ja vajadusel sellega paralleelselt ka ravimeid.

Lisaks spetsiifilisele treening- ja raviplaanile millega lapsi toetada, on olemas ka terve hulk efektiivseid, lihtsaid ja odavaid meetodeid, mida võib perede ja koolide ellu lülitada. On tehtud palju uuringuid selgitamaks kuivõrd tõhusad on erinevad sekkumised näiteks ATH-ga laste toetamisel. Teadvustades piisava ja kvaliteetse une tähtsust, saavad vanemad kodus palju ära teha hoolitsedes lapse või noore unehügieeni eest. 2017. aastal avaldatud süstemaatilises ülevaates leiti, et mitmekülgsed liikumisharrastused leevendavad ATH sümptomeid. Samas aga ei ole 2018. aasta seisuga veel teaduslikult tõestatud, et mediteerimisele põhinevatest sekkumistest oleks kasu ATH leevendamisel. On ka spetsiaaliselt neuropsühhiaatriliste häiretega laste toetamiseks välja töötatud sekkumisi. Eesti riigil tasub investeerida tõenduspõhistesse programmidesse ja nende kättesaadavuse parandamisse ning sellesse, et juurutada teaduslikult tõestatud tõhususega meetmete kasutamist.

Kristiina Heinmets-Aigro püstitatud „paharettide” probleem juhib tähelepanu ühele meie ühiskonna kitsaskohale ja võimalikule majanduslikule lühinägelikkusele. Kõnealune kümnendik lastest, kes koolis hästi hakkama saamiseks vajavad tavapärasest rohkem tuge, võivad tõhusa toe, ravi ja treeningu abil saada tulevikus maksumaksjateks. Ilma abita on oht, et neist saavad maksuraha kulutajad ja võimalik, et tulevased probleemsed lapsevanemad, kes ei tule oma laste kasvatamisega toime. Lahenduseks pole siiski aga internaatkoolid, vaid senisest tõhusam toetus peredele ja õpetajatele, võrgustikutöö ja varajane sekkumine. Lapse parim kasvukeskkond on perekond ja isegi ajutine perest eraldamine peaks olema meede, mida tarvitatakse ainult äärmuslikel juhtudel.

Selles, et lapsel on mõni häire, mis teisi võib segada, ei ole keegi süüdi — ei vanemad, kool, ega ammugi laps ise. Lapsed, kellega koolis ja kodus on raske hakkama saada, ei vaja karistust ega internaatkooli. Vanemad, kes ei tule oma lastega toime, ei vaja internaatkooli ega tembeldamist. Õpetajad, kes ei saa kõigi lastega alati hakkama, ei vaja näpuga näitamist ega ka mitte päästmist. Kui üldine suhtumine teistsugustesse lastesse muutub aktsepteerivamaks, rõhuasetus pöördub süüdistamiselt ja sildistamiselt rohkem laheduste otsimisele, väärtustamisele ja toimetuleku rõhutamisele, siis sujub kindlasti ka koostöö paremini. Nii lapsed, vanemad kui ka õpetajad vajavad eri ametkondade esindajatest koosnevat võrgustikku, koostöö kogemust ja tunnet, et nad pole oma murega üksi. Neuropsühhiaatrilised probleemid ja hariduslikud erivajadused ei ole ajutine nähtus. Need on osa normaalsest ja tavapärasest ühiskonnast ja koolielust ning mida rutem me saavutame valmisoleku ja oskused nendega toime tulla, seda parem meile kõigile.