Katkend Jan Uuspõllu monoetenduse "Isa" autori raamatust: mõned vahetavad jalgpallimeeskondi, mina vahetasin elukaaslasi

 (5)
Katkend Jan Uuspõllu monoetenduse "Isa" autori raamatust: mõned vahetavad jalgpallimeeskondi, mina vahetasin elukaaslasi
Jan Uuspõld "Isa". Foto: erakogu

Katkend Bjarni Haukar Thorssoni raamatust “Isa” AS Ajakirjade Kirjastuselt.

Täpselt kaheksa aastat tagasi otsustasime toonase elukaaslasega lahku minna. See oli mu kooselu number kaks. Ärge minust valesti aru saage — ma ei kollektsioneeri kooselusid. Elu on lihtsalt nõnda läinud. Mõned vahetavad jalgpallimeeskondi, mina vahetasin elukaaslasi.

Kui asjasse süveneda, pole kooselu lahutamises midagi erilist. Halvemal juhul võid kaotada mõned CD-plaadid, paar söögiriista ja võib-olla ka vannitoamati. Mõne nädala pärast oled juba kolinud uude korterisse, et otsast alustada. Kui välja arvata kaks-kolm enesetapukatset, mis sa viit kasti viina alla kulistades teed, pole hullu midagi.

Palju raskem on siis, kui mängus on laps. Muidugi sellepärast, et laps jääb igaveseks. Kui laps sünnib, on ta tulnud selleks, et jääda. Sa ei tõuse ju mõne kuu pärast ühtäkki püsti ja ei ütle: „Kuulge — oli päris tore, aga ma… ma pean nüüd minema hakkama. Mingu teil hästi. Lähen ära, sest see lapsevärk lihtsalt ei sobi mulle. Tšau.“

Mick Jagger võib nii teha, aga meie mitte. Elu kujunes hoopis teistsuguseks, kui ma olin arvanud. Oma teist elukaaslast kohates mõtlesin millegipärast, et nüüd on see käes: abiellume, saame lapsi ja elame tülitsedes ja leppides, kuni üks meist tõukab teise trepimademelt alla. Nagu enamik paare.

Seotud lood:

Aga ei.

Enne kui arugi sain, olin üksikisa ja pidin üksipäini väikse põnni eest hoolitsema. Kasvatama inimese nullist üles.
Mul oli paar vestlust jumalaga. Küsisin temalt, kas tal on sellega tõesti tõsi taga. Vastus oli ühemõtteline. Ta ütles mulle: „Nüüd aitab. Mõneks ajaks. Nüüd pead hoolitsema iseenda minivariandi eest. Ükskord saad sa selle asja mõttest aru.“

Enne kui arugi sain, keerles mu elu väikse poisi ümber. Mitte mu enda ümber.

Ühel hetkel hakkasin arutlema: mis juhtuks näiteks siis, kui ma tahaksin kuhugi sõita? Mis siis, kui tahaksin osa võtta New Yorgi maratonist? Mitte et oleksin oma olemuselt kõva jooksja, aga kui mingil naljakal kombel juhtuks nii, et paneksin end New Yorgi maratonile kirja, siis mida ma põnniga tegema peaksin? Jätma ta Central Parki, öeldes: „Kuule, poiss, issi kavatseb nüüd umbes üheksateist tundi joosta. Sina longi siin pargis seni ringi. Siin on palju teha. Siin on loomaaed. Ja räpparid ja smurfid käivad siin tihtipeale.“

Kõige raskem on mul olnud leppida sellega, et mul ei õnnestunud oma unistust täide viia. Unistus saada täiuslikuks isaks täiuslikus perekonnas pole teostunud. Tegelikult olen küll pere loonud, kuid see on pidevalt muutunud. Pigem on see nagu OÜ Perekonna Areng.

Ilmselt keerlebki elu selle ümber, et võtad midagi ette ja kukud läbi. Tõenäoliselt pole ideaalset perekonda olemas. Veaksin suure summa peale kihla, et ükski perekond maailmas pole täiuslik. Isegi pered, kelle puhul võiks arvata, et kõik on korras, on täielikus jamas. Arnold Schwarzeneggeri ja Maria Shriveri peres paistis kõik olemas olevat. Iiri Kennedy-vereliini ja Austria kehakultuuriga lapsed. Oleksin investeerinud The Shriver — Schwarzenegger Family Enterprise´i, kui see oleks börsil noteeritud. Aga siis tuli välja, et Arnold aitas täiel rinnal köögitüdrukut kokkamisel ja ideaalne perekond kukkus kolinal kokku.
Ma ei tea, miks ma läbi kukkusin ja ei suutnud oma unistust täide viia.
Arvatavasti polnud ma selleks lihtsalt valmis. Ma ei tea. Jään oma lapse emale kõigiks oma allesjäänud elupäevadeks tänu võlgu ainult ühe asja pärast: selle eest, et ta jäi rasedaks ja sünnitas mulle mu kullatüki. Ma ei saaks ilma temata elada. Ta on kõige kallim, mis mul on.

Rasedus, sünnitus ja kasvatus on tähtsaimad ülesanded, millega olen kokku puutunud. Samal ajal, kui mind täitis uhkus ja tänutunne oma poja pärast — kingitus, nagu ta on –, valdas mind kurbus selle pärast, et ma ei pakkunud talle täiuslikku perekonda. Ma igatsesin seda nii väga ja andsin endast nii palju, et see teoks saaks, kuid kukkusin täiega läbi. Kahjuks ei sobinud me lapse emaga. Me ei lihtsalt ei saanud omavahel hakkama, kui asi karmiks läks.

Minu ettekujutuses on partneri otsimine nagu rongkäik: sa kõnnid, jälgid olukorda, kõnnid veidi veel. Kui sulle keegi meeldib, jääd seisma ja teed juttu. Kui asjad ei klapi, lähed rongkäiku tagasi ja kõnnid edasi ning jälgid olukorda. Otsing võib kesta pikemat või lühemat aega.
Mõned õnneseened on vaevalt jõudnud rongkäiguga liituda, kui juba leiavadki kellegi väärilise. Elizabeth Tayloril nii hästi ei läinud — ta pidi kaheksa korda abielluma. Enamik meist leiab ajapikku rongkäigust kellegi väärilise ja hakkab temaga koos elama.
Mõnikord mõistad, et oled vea teinud ja saadad väljavalitu tagasi rongkäiku, otsid pisut edasi ja leiad kellegi, kes sobib palju paremini.
Mõned kipuvad rongkäiku tagasi ainuüksi sellepärast, et neile tundub seal nii mõnus.

Nagu George Clooney. Rongkäik on ju nii äge.

Olin suhteliselt lühikest aega rongkäigus sammunud, kui kohtasin oma lapse tulevast ema. Samas olin juba kannatamatuks muutunud ja vantsimisest tüdinud. Tahtsin maha istuda ja puhata.

Koos naisega.

Tegelikult arvan, et astusime temaga kõikidesse ämbritesse, millesse mehed ja naised võivad ülepea astuda, kui jutt on kooselust ja lapse saamisest. Järgisime hoolikalt kõiki klišeesid.
Seetõttu olen tagantjärele siiski veendunud, et põhjus, miks ma oma unistust koos lapse emaga ellu ei viinud, seisnes suuresti minu suutmatuses naisi mõista.

Naised ei ole nimelt samasugused kui mehed — kui sa, armas lugeja, pole sellest veel aru saanud. Kui oled mees, võib sul kaua aega kuluda, enne kui naisi mõistma hakkad. Neid mõistma õpid. Saad aru, kuidas nad toimivad.

Mulle tundub, et olen alles nüüd hakanud naisi mõistma. Näiteks on mul selge, mida ma teeksin siis, kui peaksin järgmine kord rongkäigust lahkuma. Inimene peab oma vigadest õppima. Olin tükk aega veendunud, et naise jaoks on peletav, kui ütled: „Ja mul on kaks ebaõnnestunud kooselu selja taga.“ Nüüd olen kindel, et see annab eelise.
Lihtsaim põhjus, miks mul on olnud naisi raske mõista, on see, et nad kasutavad liiga palju sõnu. Alati. Tundus, et naised, keda kohtasin ja kellega läbi käisin, rääkisid alati kohutavalt palju, kuid samas ei jõudnud nad kunagi ühelegi järeldusele.
Arvatavasti tekkis minus ebakindlus sellepärast, et mulle tundus, et pean kasutama sama palju sõnu kui nemad. Ma lihtsalt ei suutnud seda. Ma ei kasutanud nii palju sõnu.

Sõnapuudus leidis tõestust, kui helistasin esmakordselt naisele, kellest sai hiljem mu lapse ema.
„Halloo!“
„Tšau. Bjarni siin.“
„Jaa, okei. Aga anna andeks, ma tunnen päris mitut Bjarnit. Milline Bjarni sa oled?“
„Bjarni Haukur.“
Lühike paus.
Pisut pikem paus. Siis pisut imestunult: „Jaa, tšau. Kuidas läheb? Ma ei olnud päris kindel… Ja mul mängib siin raadio nii valjusti. Oota üks hetk, ma panen vaiksemaks. Kas kõik on muidu korras? Kus see raadio nüüd ongi? Issand, ma olen selle kuhugi ära kaotanud! Siin ta on. Okei. Panen nüüd raadio vaiksemaks. Okei. Halloo, Bjarni, kuidas sul läheb?“
„Hästi läheb.“
Lühike paus.
Pisut pikem paus.
Nüüd juba liiga pikk paus.
Lõpuks suutsin endast välja pigistada: „Aga sinul?“
„Mul läheb ka muidu täitsa hästi. Üritan praegu kodus õppida, aga tead, ma ei viitsi kohe üldse. Kipun kogu aeg midagi muud tegema. Tüüpiline. Kui inimene peab tegelema ühe asjaga, hakkab ta alati hoopis midagi muud tegema, on ju?“
„Jah, nii see on…“
Järgmine lühike paus. See muutus jälle pikemaks pausiks. Ja see muutus jällegi liiga pikaks pausiks. Piinlikult pikaks pausiks.
Lõpuks ta jätkas.
„Tead, ostsin endale uue külmkapi. Nüüd ootan, et see kohale tuuakse, aga ma pole üldse kindel, et see mul kööki ära mahub. Ma ei teagi, mis ma siis peale hakkan, kui ei mahu.“
Lühike paus.
„Jah. Kuule, ma mõtlesin, kas…“ Ma ei suutnud millegipärast siis jätkata.
Olin seda mitu korda mõttes harjutanud. Aga millegipärast tekkis tunne, et ei suuda jätkata.
Vaene naine…
…veedab lihtsalt kodus aega, kui helistab mingi mees ja vaikib telefonis tundide viisi.
„Jah, mida sa mõtlesid?“
„Seda, et kas sa tahaksid minuga kinno tulla?“
See oli mu pikim lause kogu telefonivestluse ajal.
„Kinno?“
„Jah?“
„Okei. Millist filmi vaatama?“
„Kuidas?“
„Millist filmi?“
„Hea küsimus.“
Ma ei suutnud sellele muidugi vastata, sest ma polnud nii kaugele mõelnud.
Siis läksime kinno ja olime kaheksa aastat peaaegu lahutamatud. Me sobisime kaheksa aastat kokku.
Tagantjärele tundub, et läks päris hästi. Rongkäigus on nimelt väga tähtis kohata kedagi, kellega sa hästi kokku sobid. Pole mõtet raisata elu või osa elust mingi inimese peale, kellega sa kokku ei sobi. See on nagu siis, kui sul on liiga väiksed suusasaapad. Sa lased mäest alla, aga ei naudi seda nii nagu parajates suusasaabastes. Samas lepid sa sellega, sest oled suusatamiseks pika tee maha sõitnud.
Ma ei tea, miks me kaheksa aasta pärast enam ei sobinud. See lihtsalt juhtus nii.

Kõige kurvem on selle asja juures ilmselt see, et me lasime sel juhtuda.
Tjah, see pole vist parim selgitus.

Minnalaskmine.