Me armastame rääkida sellest, kuidas „järjekordselt rikuti meie tuju”, otsekui oleksime kõigest ohvrid, passiivsed objektid, keda juhivad teised inimesed. Meeleolu muutub tõepoolest nagu heitlik ilm: alles paistis päike, ent vaid üksainus solvav sõna, üks viltune pilk, terav hinnang, kohatu märkus — ja juba on taevas pilvedega kaetud … Meile näib, et meie emotsionaalse seisundi käivitamise mehhanism asub meist väljaspool. Ning et vahel kasutavad teised seda teadlikult meiega manipuleerimiseks.

Siinkohal üks iseloomulik näide. Ülemus tuleb tööle, sünge kui äikesepilv. Ta isegi ei kavatse oma tuju varjata. Vastupidi, ta näitab kõigile oma halba meeleolu — kortsus kulmud, rahulolematu pilk. Ta paugutab ustega, viskab demonstratiivselt lauale kausta dokumentidega, seejärel aga prantsatab oma toolile otsekui vihane Zeus Olümposel, ning nooled aina sähvivad.

Aga kolleegid? Alguses nad tarduvad, vahetavad pilke, siis aga asuvad usinasti tööle. See, kes tahtis isiklikel põhjustel end paariks tunniks vabaks küsida, mõistab, et ei tasu üritadagi. Kes tahtis homseks vaba päeva paluda, mõtleb nüüd palavikuliselt, kuidas oma asjad „pärastiseks” edasi lükata — selleks ajaks, kui ülemusel taas hea tuju on. Kõik oleksid kui toolide külge kinni kasvanud — keegi ei lähe suitsetama, lõunalt tullakse tagasi minutilise täpsusega ning üritatakse kõigest väest vältida ülemuse silme alla sattumist.

Siis aga astub sisse ülemus teisest osakonnast, ning šeff muutub silmnähtavalt: näole on tekkinud naeratus, ta on lausa hea tuju ise. Mis imelik metamorfoos? Tegelikult ei midagi imelikku — ta lihtsalt peab oma kolleegi enne suurt nõupidamist enda poolele võitma. Hoopis teine asi on aga alluvad, need, kes temast sõltuvad. Nende kallal kasutab ta oskuslikult oma minoorset tuju, et nad korralikult tööle panna. Ning see tal ka õnnestub — alluvad töötavad hoolega, kaotamata aega tühisele lobisemisele ja kohvitamisele. Selle tulemusel valmib töö enne tähtaega. Selline ongi lihtsaim viis tõsta tööviljakust!

Ja kui siis šeff saabub halvas tujus koju, tormab naine kiiruga lauda katma, ämm kaob oma tuppa, lapsed aga teevad näo, et õpivad hoolega, kuigi kodused tööd on juba ammu tehtud. Kõik vaikivad, et jumala pärast mitte tülitada isa ega tema käe alla sattuda …

Perekonnas ja tööl on olemas alati inimene, kelle tuju on määrav. Ta on kui baromeeter: kui näitab „selge”, siis võib rahulikult elada ja töötada, kui aga ennustus näitab halba ilma või koguni tormi, siis see tähendab, et tuleb varuda kannatust ja valmistuda pareerima „looduse stiihiat”. See meile oluline ja tähtis inimene, kellest me nii või teisiti sõltume — emotsionaalselt või materiaalselt — on võimeline mõjutama meid oma halva meeleoluga, sundides meidki närveerima ja tujutuks muutuma. Kodus võib selleks olla mees, naine, keegi lähedastest ja isegi laps, tööl — ülemus, äripartner, kolleeg …

Selline inimene loob sihiteadlikult stressisituatsiooni, sundides tegema seda, mida teisel juhul ehk ei teekski. Laps hakkas jonnima, me ostame talle kalli mänguasja; ülemus tuli koosolekult tagasi ärritatuna — töötajad asuvad kaks korda kiiremini tööle; mees tuli vihasena töölt — kõik käivad kikivarvul. Me märkame alati sellist meeleolu: „Ta on täna tujust ära …” „Ilmselt tõusis vale jalaga üles” … Ning sel moel imeme endasse võõraid emotsioone — eelkõige negatiivseid.

Pidada löögile vastu

Kui inimene mõistab, et oma halva tujuga saavutab ta meilt rohkemat, hakkab ta seda hoolega kasutama. Vajalikul hetkel ta „tellib” ja „lülitab sisse” oma halva tuju — otsekui vajutaks nupule.

Mida siis teha, kuidas end kaitsta? Eelkõige tuleks endale selgeks teha, et vahel kasutab inimene teadlikult oma halba tuju kui instrumenti mõjutamaks teisi, ta püüab neid juhtida ning üritab oma tuju kaudu lõigata teatavat kasu. Kui nii, siis saab ju hoopis teisiti olukorda hinnata. Ei tule alluda tema manipulatsioonidele ega süüdistada kõiges iseennast.

Kui me ei luba end provotseerida ega värise nende tujude ees kui haavalehed, vaid jätkame rahulikult oma tööd ja käitume väärikalt, siis sellega anname oma oponendile mõista, et meiega tema võtted läbi ei lähe. Seega tuleb tal muuta oma käitumist meie suhtes.

Manipulatsioonid on tavaliselt suunatud nendele, kes sellele reageerivad. Neile aga, kes oskavad lööki pareerida, nende suhtes ei hakata asjatult katsetamagi, kuna on teada, et see oleks kasutu. Seega on tähtis, et ei olda passiivne ohver ning ei lubata endaga manipuleerida.

Lubamata manipulaatoril end „lõdvaks lasta”, aitame iseendid, teda ennast ja ka teisi inimesi enda ümber.

Halb tuju on äärmiselt nakkav. See levib kergesti ühelt teisele, päästes sel moel valla ahelreaktsiooni. Võõraste negatiivsete motsioonide sunnil „langeme” kui doominokivid. Meid haarab hirm, rahutus, ärritus — otsekui oleksime kõik mingisse mürgilahusesse segatud. Kui me aga ei allu võõrale mõjutusele, ega imbu läbi võõrast tujust, peatame seega ahelreaktsiooni ega lase sel edasi laieneda.

Kahtlased dividendid

Kui nüüd hoolikalt süüvida meeleolude muutustesse, võib märgata, et mitte kõik ja mitte alati ei sõltu teistest. Vahel kultiveerime me ise endale halba tuju — võimalik, et ise sellest endale aru andmatagi. Kuidas siis meie ümbrus sellele reageerib? Sageli tuleb see meile kasuks: üritatakse meid mitte segada või, vastupidi, suunata meid millegi meeldiva poole. Ja tasapisi — algul alateadlikult, hiljem aga teadlikult — hakkame seda ära kasutama, so, saame sellelt dividende. Käivitame endas halva tuju, tehes sellest niiviisi instrumendi juhtimaks teisi.

Mille poolest on siis halb tuju meile kasulik? Vahetevahel valdab meid loomulik soov võtta aeg maha ja vahetada oma harjumuspärast elurütmi. Tahaks kõigist ja kõigest puhata ning jääda kahekesi iseendaga. Me varjame halva tuju taha oma tundeid, lootuses, et meid jäetakse kasvõi väheks ajaks omaette, lubatakse olla tegevuseta. Selline minoorne tuju võib olla suitsukate, kui tahame eemalduda vastutusest või midagi teiste eest varjata — kes meid ikka julgeb sellisel hetkel häirida. Vahel on aga kõik vastupidi — me eeldame, et meile pööratakse tähelepanu, meid haletsetakse, tuntakse kaasa ja tehakse midagi meie eest ära.

Jõudnud selle esmapilgul lihtsana ja mõjusana näiva vahendi abil eesmärgile, peame end targaks, osavaks ja kavalaks — saavutasime ju vähese pingutusega vajaliku tulemuse. Tegelikult on see aga üsna kahtlane kasu. Me harjume kasutama halba tuju kui hooba teiste mõjutamiseks. Ning huvitaval kombel harjuvad ka teised sellega. Ent selle kõige tagajärjel oleme sunnitud ikka ja jälle kasutama seda kontrollitud võtet. Pikas perspektiivis ei lõpe see millegi heaga. Sellisel moel tekkinud suhted pole tõelised, need on ebaloomulikud ja stressitekitavad.

Pealegi on halb tuju kui mask, mis kasvab näo külge ning muudab märkamatult meie iseloomu. Niipea, kui asume kasutama seda „kuldvõtmekest”, mis avab vajalikke uksi, näib meile, et üksnes meie juhime kõiki. Tegelikult laskume aga aina sügavamalt sellisesse halva tuju seisundisse, ning meie iseloom hakkab muutuma ning kindlasti mitte paremuse suunas.

On veel üks suur miinus — meie enesetunne. Kui me ikka ja aina „lülitame sisse” oma halva tuju, siis lõpuks „lülituvad sisse” ka psühhosomaatika seadused, mille tagajärjel kannatab meie organism ning me jääme haigeks.

Seega võib öelda, et kõik need halva tuju mängud polegi nii kahjutud kui esialgu näivad. Ja ka kasu on neist pigem kaheldav kui reaalne.

Võidu strateegia

Loomulikult pole meie tuju alati hea. Meie ja meie lähedaste elus on ka ebaõnnestumiste hetked, kaotused ja probleemid, mil tuju langeb. Ning see on normaalne, sest teisiti me ei oskaks hinnata õnnehetki, mis saatus meile valmistab.

Seetõttu, kui oleme minooris, pole vaja teha nägu, et kõik on hästi. Ka pole vaja imiteerida rõõmu teistele näitamiseks. Tuleks leida kuldne kesktee ning see mõõdukas ja väärikas käitumine, kus me ei laota laiali oma muresid kõikidele vaatamiseks, aga ei tee ka nägu, et kõik on hästi. Sellega säästame teisi ja ka ennast. Kui teame, et teiste ees peame käituma väärikalt, siis rahustame me ennast, distantseerume oma halvast tujust ning sellesamaga ka aitame iseennast.

Kui halb tuju on kellelgi lähedastest, võib talle kaasa tunda, arutleda põhjuste üle, mitte aga käituda kuidagi eriliselt, teha kingitusi ja osutada teeneid.

Võib õppida nägema, eristama ja mõistma — iseendas ja teistes — teadlikku või alateadlikku püüdu kasutada oma tujusid eesmärkide saavutamiseks. Sellist käitumist on tegelikult lihtne läbi näha: inimese meeleolu muutub järsult sõltuvalt sellest, kellega ta räägib.

Ent manipuleerida ise või alluda manipulatsioonile on ette kaotatud mäng. See on strateegiliselt vale ja lühinägelik. On võimalik, et saamegi mingi hetkelise kasu, ent me peame selle eest maksma oma enesetundega, rikutud iseloomuga ja ebaloomuliku suhtumisega inimestesse, kes on meile olulised.

Suhted, mis on üles ehitatud manipulatsioonile, on nagu kaardimajake, mis võib igal hetkel laiali pudeneda. Tõelisi suhteid on muidugi palju keerulisem luua, ent selliste investeeringute dividendideks on usaldus, avatus, vastastikune mõistmine, lihtne suhtlemine ja selle tulemusel — hea tuju.