Kes tõstis lapsepõlve ideaalimulli?

 (37)
Kes tõstis lapsepõlve ideaalimulli?
Scanpix

Lugesin ühel päeval mingit artiklit, kus taaskord viidati lapsepõlvele kui meie elu helgeimale ja õnnelikemale perioodile, mis nii ruttu otsa saab. Tänan väga, mis siis pärast seda suurt helgust tuleb — virelen ülejäänud aastakümned oma kommunaalmakse makstes ja iga päev surmale lähemale astudes?

Ma ju ei vaidle, lapsepõlv oli tõesti tore. Lippasid ringi õues, erilisi kohustusi ei olnud ja kasutasid oma fantaasiat vaid uute mängude ja lolluste välja mõtlemiseks. Samas mäletan ma väga hästi, et lapse mure tundub vähemalt tuhat korda suurem ja raskem kui täiskasvanu oma. Lisaks veel kool — kui keegi käsiks mul jälle samade pedagoogide ja samade õpikutega istuda näiteks matemaatika või vene keele tunnis, siis oleksin valmis pigem esimese väljuva lennuki pakiruumis kükitama, et minema pääseda.

Kuna selliseid lapsepõlve idealiseerimise jutte võib leida sadu ja tuhandeid, siis uurisin ka ühelt sõbralt, kas ma olen tõesti ainus, kes täiel rinnal naudib täiskasvanuks olemist. Temaga arutades selgus, et on siiski veel inimesi, kes ei vahetaks täiskasvanu vabadust iial selle idüllilise lapsepõlve vastu. Ma lähen välja siis, kui ma seda tahan ja istun kodus täpselt siis, kui seda tahan. Lõunaks võtan seda, mis mulle maitseb, mitte seda, mille keegi teine on minu eest valinud. Lõpp maksakastmele ja piimasupile!

Tööd teen sellel erialal, mis mulle meeldib ja mis mind huvitab. Elan seal, kus mulle endale meeldib. Kõik on minu vaba valik. Kui ma ühel hetkel ei viitsi enam nii jätkata, põrun töös ja ei suuda eluasemelaenu tasuda, siis süüdi olen ikka mina. Tahan, siis rabelen edasi ja pingutan, ei taha, siis löön käega ja otsin väiksema ulualuse. Soovi korral töötan ööd läbi, kui aga leian, et pingutus pole minu jaoks, lepin madalama palga ja vastutusega ning töötan ja elan veidi kehvemalt, kuid väiksema pingega.

Keegi ei kontrolli minu tegemisi, kedagi ei huvita, kas sain ikka kõik oma asjad tehtud. Kui ei saanudki, mis siis. Halvemal juhul lastakse lahti, aga see on minu vaba valik, kui olen otsustanud töö unarusse jätta.

Oi, ma võiks lõputult jätkata: telekat vaatan soovi korral öö läbi, magustoitu võin võtta enne soolast, selga panen täpselt seda, milleks täna tuju ja kui tahan, toon maja koeri, kilpkonni ja jäneseid täis. Olen ise enda peremees. Võimalik, et paljud ei oska sellest nii palju rõõmu tunda või peavad mind hullumeelseks võimaluse üle oma tööd mitte teha. Kuid ilmselt on mõne vabaduseihalus ka lapsena suurem kui teisel. Mina tunnen igatahes siirast rõõmu, et ei pea enam laps olema.