Kokku 29 aastat Parksepa Keskkoolis, Võru Kreutzwaldi Koolis ja Võru Gümnaasiumis eesti keelt õpetanud naine kirjutab:

Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud,
kas vastu klaverit või piljardit,
see kõik ei loe. Vaid päevad, need on loetud:
paarkümmend tuhat, mitte miljardit.

/J. Viiding/

Need koolipõlvest ja tööajastki tuttavad värsid on saanud haige olemise ja raviaja jooksul minu jaoks uue, sügavama ning hiljem ka valusama tähenduse.

2011. aastal kahtlustasid arstid monokloonset gammopaatiat. 2016. aastal diagnoosis mu toonane raviarst mitteaktiivse müelomatoosi.

2017. aasta detsembris haigus ägenes. Rinnakuluude vahel paiknenud kasvajakolde operatsioon õnnestus, ometi kadus mõne nädala pärast liikumisvõime, õigupoolest ühel heal hommikul ärgates sain liigutada ainult vasakut kätt, seega sai minust mitmeks kuuks lamav ning hooldatav voodihaige.

Olin pool aastat haiglas — vaheldumisi TÜ Kliinikumi hematoloogiaosakonnas ning taastusravil kas Tartus või Elvas. Elva haigla füsioterapeutide abiga hakkasin pisut julgemalt treppe mööda kõndima ja raskemaid võimlemisharjutusi tegema.

Juunis 2018 tehti mulle autoloogne tüvirakkude ülekanne, millele järgnes taastav ravi peaaegu aasta lõpuni.

Pärast tüvirakkude siirdamist oli haigus enam-vähem kontrolli all. Sain haiglast koju ja õppisin alguses rulaatori abil oma 3. korruse korteris, hiljem küünarkarkude abil uuesti ka tänaval kõndima. Kaotasin mõneks ajaks juuksed, ripsmed ja kulmud, kuid need kasvasid üsna pea tagasi.

Palju abi oli ujumisest ning vesivõimlemisest basseinis. Kasutasin seda võimalust väikeste mööndustega kuus kuud, nii et sundisin või upitasin end taas jalgele. Tundsin end peaaegu et terve inimesena, sest lootus, see väidetavalt viimasena kaduv õlekõrs, lasi juba arvata, et alustan uut õppeaastat tavapärasel moel klassi ees.

Tahtejõud = elujõud!?

2019. aastal olen saanud ravi päevaravi vormis. Alguses oli olukord endiselt lootusrikas: verenäidud ning enesetunne paranesid kuni mai teise pooleni, kui ilmneski, et kasvajarakke on luuüdis taas 90 protsenti. Järgnesid mitu ravikuuri ja haiguse ägenemise tõttu keemiaravi.

Praegu, pärast kopsupõletikku ja iseeneslikku nimmeluumurdu, ka ligi kuu aja pikkust haiglaaega, olen kodus ning ootan, millal saab carfilzomibi-kuuriga alustada. Liigun jälle halvasti, kuid kannan korsetti ja tean teisel korral juba, mida ette võtta ning mis ohtudest hoiduda. On olnud palju mõtlemisaega, ometi võtan oma kirjutise küllap siis eesti keele ja kirjanduse õpetajale kohaselt kokku ühe lemmikpoeedi sõnadega.

Kõik läheb omasoodu
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt.
Ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota.
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Me sees on võimalused — nad on määratud.

/J. Viiding/

Elan üksi, kuid võitluses müeloomtõve vastu on mulle toeks olnud kenake hulk sõpru ning kunagisi klassikaaslasi, õe pere, sealhulgas eakas, 91-aastane isa, ja kolleegid.

Toetajaskonna jaoks on iga mu elupäev puhtaks rõõmuks.

Suur-suur tänu Vähiravifondi Kingitud Elu annetajatele!

Aitäh, head inimesed!”

Kutsume kõiki üles toetama Merle ravi sihtotstarbelise annetusega, kinkides naisele seeläbi lootust ja elupäevi. Iga euro loeb! Annetused on oodatud märksõnaga “Merle raviks”: www.kingitudelu.ee/annetajale