Klienditeenindaja karm ülestunnistus: minu elu — ahistav ülemus, olematu palk ja ussitav kollektiiv

 (201)
Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreerivFoto: Arno Mikkor

Kallid kaasmaalased, ma sooviksin tutvustada teile tavalist klienditeenindaja elu. Alustada tuleks sellest, et me rabame päevas vähemalt 12 tundi tööd ja saame selle eest miinimumpalka. Olenemata töötulemustest ja oskustest.

Me ei saa perega täisväärtuslikku elu elada, kuna peame koguaeg tööl olema. Jah meil on ka vabu päevi, aga nendel vabadel päevadel me kas vedelemegi jalad diivanil või tegeleme kodutoimetustega. Ma ei mõista, miks meie ülemused meid ei austa? Meieta poleks neil seda äri, millega nad nagu kuningakassid elavad. Minusugusel töötajal on aga paraku võimatu oma palga eest isegi üürikorter muretseda. Ülemustele ei meeldi, kui vaba päeva soovime, nad saavad vihaseks, kui meie või meie laps haigeks jääb. Tekib küsimus, et kas klienditeenindajad polegi siis inimesed?

Miks peaksin mina kui lapsevanem jätma oma lapse, kes on palavikus mingi võõra inimese hoolde? Ainult selleks, et minu töökoht säiliks? Kallid lugejad, klienditeenindus ei ole meelakkumine, sellepärast palun austage meid! Kuigi ütlen ausalt — kõik sellele ametile ei sobi. Olen isegi läinud poodi kus ei öelda mulle tere ja vahel olen pidanud isegi oma arve summat küsima, sest mõni teenindaja ei vaevu üldse rääkima. Lähed poodi, küsid viisakalt, kus mõni toiduaine asub ja sulle nähvatakse, et ei tea — otsi ise. Teenindus selline küll olla ei tohiks.

Seotud lood:

Ma alustasin oma tööd 12 aastat tagasi ühes baaris, kui olin kõigest 15aastane. Tol ajal kutsuti meid saaliteenindajateks. Nädala sees käisin koolis ja nädalavahetuseti olin tööl, kuna mulle meeldis inimestega suhelda. Raha teenisin ka tegelikult hästi. Tööpäev algas õhtul kell seitse ja lõppes hommikul varavalges, kui teised inimesed ärkasid. Sageli sattusin olukorda, kus lauda koristama minnes mingid suvalised tüübid mu tagumikku näppima hakkasid, pakkusid ka raha, et rohkem saada. Mõni haaras tugevalt kinni ja tahtis lausa minema lohistada. Jooksin õudusega minema ja otsustasin, et enam sinna ahistajate küüsi ma ei lähe.

Mõne aja möödudes alustasin tööd väikeses toidupoes. Mulle kohutavalt meeldis see, tegin lausa omast vabast tahtest 15 tundi päevas tööd. Meeldisin nii klientidele kui ka ülemustele — kõik oli suurepärane. Läksin magama alles kella kahe paiku öösel, kuid samas ei suutnud uut päeva ära oodata. Kuni saabus päev, mil mu naisülemus mu vallandas, sest arvas, et ma ta 40aastasele elukaaslasele meeldin. Hoolimata sellest kui hea tööline ma olin.

Õnneks leidisin endale uue koha. Tegin tööd samamoodi hingega nagu varem, mind ei kohutanud ei pikad päevad ega mingid muud mured. Vahel, kui keegi tööle ei ilmund, olin valmis ka tema vahetuse enda peale võtma. Rabasin vahel viis päeva järjest 12-17 tundi tööd teha. Palk? 200 eurot. Töötunde tegelikult aga palju suurema väärtuse eest. Mujale minna ei saanud, seega pidin rahul olema. Toitsin selle raha eest vähemalt oma lapse ära. Töökollektiiviks oli kamp naisi ja nagu arvata võib, ussitas see koht päris korralikult. Üks keeras ühele jama, teine teisele. Kõige krooniks oli aga ülemus, kes päise päeva ajal ahistamisega tegeles. Saatis mulle perversseid sõnumeid, millele ma ei vastanud. Selle asemel sõimasin tal näo täis. Loomulikult mind vallandati. Põhjuseks? Vargussüüdistus. Absurd! Kuna toona olin nii noor ega osanud töökaitse poole pöörduda, siis see asi jäigi nii. Muidugi ülemus ka vabandas hiljem oma teo pärast ja soovis mind tööle tagasi, aga ma ei läind. Nüüdseks on ta mitmeid kordi minuga kontakti saada üritanud, aga ma pole reageerinud.

Lõpuks leidsin koha, mis mulle ideaalselt sobis. Ülemus oli super, kolleegid olid võrratud, töötingimused ja ka palk olid väga head. Kahjuks sain seal ainult paar kuud tööl olla. Pidin elumuutuse tõttu lahkuma. Läksin ühte baari tööle ja jällegi — üllatus, üllatus — hakkasid naiskolleegid kaikaid kodaratesse loopima. Ma sain kõigega hakkama , kuid siiski lasti mind lahti. Ja seda töökaaslaste tõttu, kes ei suutnud leppida, et ma neist rohkem jootraha teenin. Nad rääkisid ülemusele, kuidas ma väidetavalt tööd ei teinud ega kellegagi läbi ei saanud. Seda tehti minu selja taga nädalaid, kuniks ühel hetkel ülemus mu lahti lasi ja tagatipuks mu sendituks jättis. Kuna ülemus ise asus pidevalt teises linnas, ei teadnud ta tegelikult mis meil toimus ja ega teda eriti huvitanudki. Ta ei näinud, kuidas tegelikult hoopiski mu kolleegid olid need, kes kellegagi läbi ei saanud ega tööd teinud. Küll aga oskasid nad talle ilusti pugeda, mina seda tüüpi kahjuks või õnneks ei ole.

Andsin oma jama ka töövaidluskomisjoni, aga ega sellestki kasu ei olnud. Oma rahasid ma ei näinud ja kohtusse asi ei jõudnud, sest ülemus lubas kõik ära maksta selle aja sees, kui kogu asi kohtusse läks. Ma loll muidugi uskusin, et kõik lahendatud saab. Sellest võin vist siiamaani unistada. Nüüdseks olen järeldusele jõudnud, et kuna ma tõesti klienditeenindust armastan, kuid kellegi alluvuses töötada ei soovi, siis hakkab ise oma asja ajama. Ja seda iluvaldkonnas — küüned, ripsmed, kulmud. Kui oled ise enda peremees, siis ei saa keegi sulle liiga teha. Keegi ei saa sind kohelda kui rämpsu, sul on vaba aeg ja seda saab perele pühendada. Keegi ei saa sind mõnitada.

Tänapäeva ülemused ja kaastöötajad ei austa sind. Sa ei saa mitte kedagi usaldada, isegi kui kõik korras olevat tundub. Muidugi ega kõik ülemused ja kaaskolleegid ka oinad ole, aga alati saab siiski ainult iseennast usaldada. Ütlen ausalt, et klienditeenindustööd ei ole mõtet kuskil baaris või poes näruse miinimumpalga eest teha. Seal peab ennast ribadeks tõmbama. Kaupade väljapanek, nende tellimine, inventuuri tegemine, klientide paha tuju talumine ja selle kõige juures hea näo tegemine. Vähemalt 12 tundi päevas.

Eestis ei osata klienditeenindajaid austada. Ei austa meid ei ülemused, töökaaslased ega ka kliendid. Miks me peaksime siis meie miinimumpalga eest kõike taluma ja oma väärtuslikku aega raiskama? Pigem tuleks rajada oma väike äri või teha midagi muud, mitte lasta ennast kellelgi, kes sinu pealt tulu teenib, end alandada. Kohati mulle tundub, et see klienditeenindus on meeste ehitustöödega võrdne — ometigi teenivad teenindajad miinimumpalka 12 tunniste tööpäevadega ja ehitajad 8 tunniga 1000 eurot või rohkem.

Minu moraal: inimesed, palun austage häid klienditeenindajaid. Klienditeenindajad, teie aga hoidke kokku ja ärge laske end ülemustel alandada.