Kodukandist lahkunud naine: kas EKRE unelmates jäägu minusugused maale lõksu lapsi sünnitama?
Meedias on olnud juttu, et prognooside kohaselt koondub Eestis elu circa 25 aasta pärast peamiselt Tallinnasse ja Harjumaale ning lõunapool Tartu ümbrusesse. Paljud muud kohad hääbuvad. Ääremaastumine, nagu selle kohta öeldakse.
Kõlab igati loogiliselt, ent loodetavasti stsenaarium nii negatiivne pole ja ka riiklikult tuleb rohkem meetmeid, mis maaelu ergutaks. Näiteks suuremad toetused neile, kes lähevad maakanti õpetajaks jms. Põllumajandusabist rääkimata.
Selle teema puhul pani mind ohkama jällegi see, kuidas EKRE teema oma propagandavabriku ette rakendas. Nägin, kuidas üks kunagine koolivend jagas uhkusega Uute Uudiste lugu, kus juttu, et põhimõtteliselt naised on süüdi, et maalt põgenevad ja mehed maha jätavad. "Naisteta külad ei anna ju mingit järelkasvu, lõpuks lahkuvad ka viljakas eas mehed ja järele jäävad vaid ätid-mutid, kes ei hoia maapiirkonda elus," märkis seal loos Mart Helme.
Tüüpiline ekrelaste poolt. Lõõpimisi võiks mõelda, et kui näiteks tööalaselt sookvoote pole, äkki regionaalselt peaks olema. Et ikka igas külas meeste kohta vastavalt ka naisi. Ja ärgu need naised kurtku - kõlbab ka Mati naabermajast, kelle parim sõber on viinapudel või Ants, kes rusikaid taskus ei hoia, vaid ikka neile rakendust leiab.
Mõnedele valijatele säärane jutt ja naiste süüdistamine ehk passib, aga tegelikult ei peegelda see reaalset elu. Ma olen sündinud ja üles kasvanud väiksemas kohas Ida-Virumaal. Vanemad olid kunagi sinna kolinud, kuna said tööle kolhoosi. Anti ka korralik korter, mistõttu ka Eesti ajal ei hakanud kolima. Isa lõi oma pisikese firma ja saime hakkama. Ma ei kurda oma lapsepõlve üle. Plusspunkt praegu töömaastikul: sain ka vene keele suhu. Kui sa oled väike laps, siis ei mõtle paaniliselt, et tahaks kodukandist lahkuda ja suurde linna.
Esimest korda hakkasin seda kaaluma põhikooli lõpus. Tundsin, et üldiselt läheb õppimises hästi, aga meie kooli tase pole kõige parem. Kandideerisin mitmesse kohta ja sain ühte Tallinna kooli sisse. Gümnaasiumiaja veetsingi seal, üürisin Lasnamäel ühelt proualt pisikest tuba. Vanematele mu valik eriti ei meeldinud, arvasid, et olen liiga noor ja pealinnas üksi ohtlik. Loomulikult läksin pärast gümnaasiumi edasi ülikooli, ka seda pealinnas. Nüüdseks olen 31 ja elan jätkuvalt Tallinnas.
Eks ma ühiskonnale veidi "kahjulik element" olengi - pole veel lapsi, omandan teist kõrgharidust ja raban tööd teha. Elukaaslasega on eesmärk peagi pangalaenu abil korter osta. Ma käin kodukandis vähemalt korra kuus, et vanemaid näha. Pean tunnistama, et koht pole enam see, mis paarikümne aasta eest. Noori on vähemaks jäänud, paljud vanad paneelikad lagunevad. Läheduses suleti mõni aeg tagasi üks firma, mis paljudele tööd andis. Postkontorist ja muudest kadunud asutustest ma rääkima ei hakkagi. See teeb omamoodi kurvaks, aga kahjuks nii reaalsus praegu on. Osa noori siiski jäi sinnakanti, näiteks üks koolivend isegi ehitab oma vanavanemate talukoha uuesti üles, loodab ehk tulevikus turismiteenust seal pakkuda. Rahvamaja tehti korda, asi seegi. Vahel käivad vähemalt mõned rändteatrid.
Kas ma tunnen süümepiinu, et ise ei jäänud sealset elu ergutama? Ei. Peame siiski mõtlema ratsionaalselt, kes ja mis saab pakkuda. Mul poleks oma erialaselt seal kohapeal midagi teha ja Tallinn on minu linn selle otseses tähenduses, mulle meeldib siin väga. Probleemi olemus pole selles, et tuleks kuidagi inimesi kinni hoida. Pigem peaks ka riigiisad mõtlema, et teatud asjadele ei saa kätt ette panna, aga ka lisaks - mida saaks riik omalt poolt ära teha, et inimesed sooviks rohkem maal elada. Viha õhutamine - näe, sa oled paha, et ära kolisid - kindlasti kaasa ei aita.
