Kogu tõde genitaalide rõngastamisest

Seda, kui kellelgi on nina- või kulmurõngas, märkate kohe. Aga mis on peidus selle inimeste pükstes, kellega te tööl flirdite? Mis ilustab teie korteriperenaise või postiljoni jalgevahet? On ainult aja küsimus, millal see küsimus Eestiski aktuaalseks saab.

Kuigi mõnele võib see mõte jälk olla, levib genitaalide rõngastamine komme järjest — nii meeste kui ka naiste hulgas. Seda on harrastatud arvatavasti juba mõnda aega — aga kui kaua täpselt, on raske öelda, sest selle nähtuse ajalugu on läbi põimunud müütidega, eksiarvamuste ja -kujutelmadega.

Meeste genitaalide rõngastamist tunti mõnes Borneo hõimus, borneolaste peenise otsa paigaldati luu. Ka kaamasuutra kirjutab meestest, kelle peenis on ehitud kalliskividega. Ent jutud sellest, et araablased, aafriklased ja kreeklased augustasid genitaale lausa rutiini korras ning et niburõngad võtsid kasutusele juba roomlased toogade parema ülevalpüsimise eesmärgil — need on puhas väljamõeldis.

Lääne komme

Eri kehaosade rõngastamine on omane küll paljudele kultuuridele, ent genitaalide rõngastamine on siiski suhteliselt hiljutine nähtus ning iseloomulik eelkõige lääne kultuurile. See tõsiasi ei pruugi meeldida rõngastamise väheinformeeritud harrastajatele, kes petavad end tihtilugu väitega, et nad on taas avastanud vanaaegse rituaali. Eri tüüpi genitaalirõngaste eksootilised nimetused mõeldi tegelikult välja 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides ja Euroopas.

Genitaalirõngaste lääne päritolu võib pahandada ka neid, kellele see komme lihtsalt ei meeldi ja kes eelistaksid ette kujutada, et see on kaugetelt maadelt pärit barbaarne komme ja sugugi mitte kodumaine tava.

Teada on, et 19. sajandil lasid mõned eurooplastest mehed ja naised oma genitaalid rõngastada. Üks levinud peenise rõngastamise tüüp — prints Albert — kannabki tegelikult nime kuninganna Victoria abikaasa järgi. Räägitakse, et Albert lasi kinnitada oma peenisele “riietumisrõnga”. Ta soovis nimelt oma intiimseid kehaosi riietes niimoodi sättida, et liibuvaid pükse kandes vältida “muhku” pükstel.

Olenemata sellest, kas see konkreetne lugu vastab tõele või mitte, näitavad 19. sajandist pärit tõendid genitaalirõngaste kasutamise kohta nii või teisiti, et Victoria-aegne ühiskond ei olnudki nii puritaanlik, kui me endale ette kujutame.

Genitaalide rõngastamine levis Euroopas ja Ameerikas pärast Teist maailmasõda, selle suhteliselt suurem populaarsus pärineb aga 1970. aastatest. Rõngastamine muutus populaarseks koos pungiliikumisega ning samuti homo- ja sadaomasoringkondades. Seda praktiseerisid tuntud kehakunstistuudiod, sealt levis nimetatud komme ka teistesse ühiskonnakihtidesse.

Vaata pilte! (Ettevaatust, pildid on otseselt teemakohased)

Augustamise tüübid

Naiste hulgas on kõige populaarsem niinimetatud vertikaalne kliitorirõngas. Selle paigaldamiseks on vajalik kliitori kohal asuva koe augustamine. Haav paraneb asjatundjate sõnul kiiresti. Kliitorirõngas aitab seksi ajal kliitorit stimuleerida. Populaarsed on ka selle tüübi variatsioonid, näiteks kolmnurk — siis paigaldatakse rõngas sügavamale, kliitori taha.

Kuigi ka kliitori enese augustamine on võimalik, on see haruldane — vaid vähestel naistel on nii suur kliitor, et see võimalik oleks. Ka sisemiste ja välimiste häbememokkade augustamise võimalused sõltuvad nende suurusest.

Meeste valikuvõimalused on suuremad. Üks populaarsemaid meetodeid on eelpoolnimetatud prints Albert — rõngas paigaldatakse vertikaalselt läbi kusiti. Kuigi see on kõige tavalisem, pole see päris probleemitu. Näiteks võib kusitirõnga omanikul püsti urineerimine keeruline olla. Meeste hulgas on populaarne rõngastada ka päraku ja peenise vahelist piirkonda ning peenise alumise osa nahka.

Keharõngaste paigaldamise üks põhjuseid enamasti ikka olnud soov erineda: rõngastatud nina või keel on kõigile näha, see eristab inimest ümbritsevatest ning võimaldab ühiskonnas esinevatele normidele väljakutse esitada. Ent tänapäeval ei ole keharõngad enam kaugeltki mitte valitseva kultuuri vastu mässavate inimeste tunnus. See on muutunud pigem moeasjaks, mida propageerivad ka paljud kuulsused.

Genitaalide rõngastamise motivatsioon ei saa olla soov tähelepanu äratada — vaid ju väga vähesed inimesed näevad neid. Kui te tahate lahe välja näha, siis ei ole prints Alberti rõnga soetamine kõige parem mõte — see oleks niisama hea kui osta eksklusiivsed kingad ja kanda neid ainult voodis. Kes siis genitaale augustada laseb ja miks?

Motivatsioon

Üks levinumaid genitaalide augustamise motivatsioone on loomulikult seksuaalne. Peeniseimplantaadid võivad vahekorra ajal partnerit paremini stimuleerida, samas aitab kliitorirõngas stimuleerida rõngakandjat ennast. Sageli lasevad paarid end korraga rõngastada ning soetavad kokkusobivad rõngad. Mõni naine on koguni tunnistanud, et sai alles rõnga soetamise järel esimese orgasmi.

Tuleb ette, et inimesed alustavad niburõngaga ja nihkuvad sealt allapoole. Samas on tavaline rõngastada vaid genitaalid. Paljudel pole muid rõngaid peale genitaalirõngaste, mis paigaldatud sooviga vürtsitada seksielu.

Mõni leiab, et genitaalide augustamist saab motiveerida ainult masohhism. Sest mis saaks olla veel masohhistlikum kui ajada nõel läbi oma keha kõige tundlikuma koha? Augustamist seostatakse mõnikord ka enesehävitusliku käitumisega, enda vigastamise ja haavamisega.

Need, kes genitaalirõngaid paigaldavad väidavad, et masohhism ei mängi rõngastamissoovi juures mingit rolli. Kui inimene tahab valu tunda, siis ei ole genitaalide rõngastamine kõige parem meetod — see nimelt ei teegi eriti haiget. Suur valu asja juures on lihtsalt laialt levinud eksiarvamus. Inimene tunneb kerget torget, aga väidetavalt on kõrvadesse aukude tegemine valusam. Genitaalide rõngastamise eesmärk on seksinaudingut suurendada — mitte valu teha või seksi vältida, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Mõne jaoks on genitaalide rõngastamisel rituaalne või sümboolne tähendus — aga sel juhul puhtalt isiklik. Tänapäeva ühiskonnas ei kaasne sellega mingit rituaali, ka ei ole sel enamikus kultuurides sümboolset tähendust. Küll aga võivad inimesed lasta endale rõnga paigaldada teatud sündmuste, näiteks kellegi sünni, surma, mingi aastapäeva, koolilõpetamise, alkoholist loobumise jms tähistamiseks.

Mõned seksuaalselt kuritarvitatud naised kasutavad genitaalide rõngastamist omamoodi teraapiana. Neid võib metalli tungimine läbi intiimsete kehaosade väidetavalt vabastada varem kogetud emotsionaalsest valust. Nii võib rõngastamine omamoodi tähistada keha tagasivõitmist.

Vaata pilte!

Ohud

Loomulikult kaasnevad genitaalide rõngastamise oma ohud, ent need pole paraku kuigi täpselt teada. Võimalikud kõrvalmõjud tuleb alles välja selgitada. Negatiivsed faktorid selguvad arvatavasti sedamööda, mida rohkem inimesi laseb oma genitaalid rõngastada.

Keha augustamise kõige levinum ja tuntum kõrvalmõju on infektsioon. Seda annab valdavalt vältida hügieeniga, rõngastatud kehaosa korraliku hooldamisega. Samas ei tohiks infektsiooniohtu alahinnata, sest see võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, sealhulgas steriilsust — ning elugi ohtu seada. Kui augustamisvahendeid korralikult ei steriliseerita, siis võivad rõngastamisega levida ka paljud haigused, sealhulgas leepra, teetanus, tuberkuloos, hepatiit, aids ja kõik teised suguhaigused.

Genitaalide rõngastamine kätkeb ka muid ohte. Ohtlikumat, näiteks peeniseotsa augustamist, tohiks ette võtta ainult suurte kogemustega spetsialist — kui seda ikkagi üldse teha. Väiksemgi eksitus võib põhjustada suure verejooksu ja ka impotentsust. Ohtlik on ka kliitori augustamine, sest võib põhjustada armkoe tekkimist ning kusiti kokkutõmbumist.

Kuigi genitaalide augustamine võib põhjustada tugevat verejooksu, on asja hea külg see, et niimoodi paraneb kude kiiremini. Näiteks võib peeniserõnga paigaldamise haav paraneda nelja kuni kuue nädalaga, nabahaava paranemine aga võtab kuni 12 kuud. Asjatundjad teavad, et nabarõnga paigaldamisega kaasnev komplikatsioonioht on kahtlemata suurem kui genitaalide mulgustamisega kaasnev risk.

Üldiselt peituvad genitaalide rõngastamise suurimad ohud seal, kus enamasti kahtlustadagi ei oska. Rõngastamine ei ole kuskil teatavasti kuigi tugeva kontrolli all: seda teenust pakkuv isik ei pruugi olla kvalifitseeritud ega rakendada vajalikke ettevaatusabinõusid. Mõned rõngastajad ei steriliseeri seadmeid korralikult ja paigaldavad rõngaid ka alaealistele.

Meditsiiniliselt mõttetu

Arvestades keha augustamisega kaasnevaid võimalikke ohte, suhtuvad meditsiiniasutused sellesse suure reservatsiooniga. Arstid ei saagi rõngastamisse heatahtlikult suhtuda, sest meditsiini seisukohalt on tegemist kas mittevajaliku protseduuri või vabatahtlikult enesele tekitatud vigastusega.

Rõngastajad loodavad siiski, et arstid muutuvad aegapidi mõistvamaks, kuigi loomulikult ei peaks nad seda omakorda soodustama. Tõsi on see, et enamik genitaalirõngaga inimesi on oma otsuse langetanud sellest hoolimata sellest, mida arst ütleb.

Genitaalide augustamine on sotsiaalne reaalsus: meeldib see mõte meile või mitte, meeldib see arstidele või mitte. Arstid seisavad ilmselgelt vajaduse ees omandada teadmised, kuidas keharõngastega inimesi edukamalt ravida. Kindlasti peaksid nad teadma, kuidas selliseid rõngaid vajaduse korral eemaldada.

Vaata pilte!