Kohutava kaotuse läbi elanud ema: toitsin rinnaga oma 3kuust beebit ja jäin magama. Kui ärkasin, oli ta surnud
“Ma polnud kunagi armastanud kedagi nii palju kui teda. Ma teadsin kohe, kui ta sündis, et oleksin valmis tema nimel surema. Ta oli täiuslik. See oli mu elu parim hetk,” meenutab Laurie tänaseks siit maailmast lahkunud pisipoja esimesi päevi, vahendab The Sun.
Haiglast koju jõudes oli värske ema väga õnnelik, aga ta sai üsna pea aru, et emaks olemine ei ole alati lust ja lillepidu. “Ta armastas minuga kallistada. Ja talle ei meeldinud olla hällis, ta karjus ja röökis, mistõttu võtsin ta endaga voodisse kaasa. Tagasi vaadates soovin, et ma ei oleks seda teinud, aga sel ajal tundus see loomulik,” räägib naine nukralt. “26. veebruaril 2015. aastal toitsin teda voodis ja jäin siis magama. Ma olin surmväsinud, kõik värskelt emaks saanud suudavad sellega samastuda.”
Varahommikul, kui Laurie silmad taas avas, teadis ta kohe, et midagi on valesti. “Lebasin kergelt tema peal ja ta oli jääkülm. Ta ninast oli näha väljumas kuivanud verd ja ta silmad olid suletud,” jätkab naine. “Ma teadsin, et ta on surnud ja oli juba mõnda aega olnud. Hakkasin karjuma: “Ei, ei!” Seejärel helistasin ta isale ja kiirabisse. Mu süda puperdas, kui ta kiirabiga haiglasse viidi.”
Haiglas selgus karm tõde: beebi elu ei olnud võimalik päästa. Ta oli surnud imikute äkksurma sündroomi ehk hällisurma tõttu. “Järgnevatel päevadel ja nädalatel olin kõigi vastu kohutavalt vastik. Ma nähvasin inimestele, kes püüdsid aidata ja olin nii vihane. Ma ei lubanud endal väikest Arthurit leinata,” tõdeb lapse kaotanud naine, lisades, et ta ei suutnud isegi matustel nutta ega midagi tunda. “Möödus veel palju aega enne, kui suutsin midagi tunda. Ma polnud enda vastu hooliv enne, kui minut minuti järel ja seejärel tund tunni järel tegin sellega vaikselt algust. Ma lõpetasin iseenda süüdistamise ja hakkasin leppima sellega, et tal ehk pidigi olema selline lühike elu.”
Laurie naases ühel hetkel taas ka tööle ja jäi mõned aastad hiljem uuesti rasedaks. 11. juulil 2017 sündis talle pisipoeg Henry. “Esimestel päevadel kartsin, et äkki juhtub ka temaga midagi. Ma mässisin ta puuvillast teki sisse, toitsin teda pudeliga, kui rinnaga toitmine muutus raskeks ega maganud temaga kunagi koos,” tõdeb naine. “Aga mitmel moel on ta Arthurist erinev — ta on üleannetu ja lärmakas, Arthur oli palju vaiksem laps. Nüüd on Henry juba kaheaastane, terve ja õnnelik. Ta teab oma vennast — ta mängib tema haua kõrval, kui me seda külastamas käime. Aga ma igatsen Arthurit kogu aeg.”
