Koroonaviirusest tervenenu: ma küsin endalt jätkuvalt, miks mina olen siin ja teised mitte...
“Kuigi kuulasin koroonaviiruse kajastust raadio kaudu, oli raske uskuda, et see kõik juhtub minuga. Mul oli püsivalt 40-kraadine palavik,” meenutab mees haiguse esimest kümmet päeva. “Mõned päevad hiljem ei olnud mul enam mitte ainult palavik ja köha, vaid ma tundsin järsku, et hakkan minestama, kukkusin põrandale ja oksendasin.”
Sarnaselt paljudele uskus Hylton, et temast haigemaid inimesi on teisigi ja seetõttu ei rutanud ta kohe abi paluma, kuid lõpuks nõudis üks tema lähedasi sõpru, et mees endale siiski kiirabi kutsuks. “Ma raseerisin end ära, panin selga värske pidžaama ja helistasin. Nad tulid väga kiiresti, kuigi me asusime üsna kaugel,” räägib ta. “Nad tegid mõned analüüsid ja ütlesid, et ma pean nendega kaasa minema.“
Nii jõudiski Hylton haiglasse, kus ta viibis esimese öö vaatluse all, kuid järgmisel päeval otsustati, et on aeg viia ta intensiivravi osakonda. “Ma olin vaheldumisi teadvusel. Kui ma köhisin, ei suutnud ma sisse hingata, sest mu kurgus oli toru, mistõttu sattusin paanikasse. Mul oli uppumise ja suremise tunne. Ma haarasin voodi äärest kinni või kellegi käest ja pidin end rahustama,” lausus Hylton. “Ma mäletan, et õde niisutas mu kulme niiske rätikuga ja silus mu juukseid ning määris mu väga kuivadele huultele huulepalsamit. Ma olin nagu väike beebi, täielikult sõltuvuses teistest inimestest.“
Mõne aja pärast hakkas Hylton kahtlema, kui kaua ta üldse jaksab veel elus püsida, sest tal oli raskusi hingamisega. “Mõte, millest ma praeguseni ei suuda aru saada, on see, et mis mind tabas ja pani mõtlema, et ma ei saa alla anda, sest mul on veel asju, mis ma pean elus ära tegema. Ma hakkasin mõtlema oma poegadele, kes on pisut liiga noored, et minust maha jääda ning oma ema peale — mõte, et ta kaotaks ühe nädala jooksul oma abikaasa, kellega ta 65 aastat abielus oli, ja poja, oli õudne.”
Lõpuks hakkas aga Hyltoni tervis õnneks siiski paranema. "Mind viidi viie päeva pärast intensiivravi osakonnast ära ja sügaval sisimas teadsin, et ma pääsesin, kuigi olin jätkuvalt omadega läbi ja mind pandi kolmeks päevaks eraldi palatisse. Seejärel vajas seda järgmine patsient, mistõttu viidi mind kolme teise inimesega ühispalatisse."
Taastumisperioodi sisse mahtus ka Hyltoni 61. sünnipäev ja õed küsisid talt, mida ta selle päeva puhul sooviks. "Ma tundsin end üsna halvasti, mistõttu ütlesin, et mulle meeldiks, kui keegi mu habeme ära ajaks. Sel päeval tulidki arstid mu voodi äärde tüki koogiga ja laulsid mulle sünnipäevalaulu. See oli nii uskumatult liigutav," meenutab mees.
Selleks hetkeks oli Hylton ka piisavalt tugev, et kasutada oma mobiiltelefoni. "Avastasin, et arstid olid öelnud mu poegadele, et minu seisund ajal, mil ma intensiivravis viibisin, ei olnud kiita. Avastasin ka, et mu ema viidi koos mu õega kaks päeva hiljem teise haiglasse. Nende olukord ei olnud nii hull ja nad said 3-4 päeva hiljem välja," avaldas Hylton. "Küsin tänaseni endalt, miks mina olen siin ja teised ei ole. Minuga üsna sama vana meesterahvas, kes palatis mu vastas oli, suri samal ajal, kui mina seal olin."
Hylton on tänaseks juba haiglast välja kirjutatud ja on meditsiinitöötajatele südamest tänulik.
