Kõrvalseisja arvab: eestlased võiks oma "naabrist parem" mentaliteedist üle saada ja end harida

 (20)
Debenhams avati rocca al mares
Debenhams avati rocca al maresFoto: Martin Dremljuga

Käes on jõuluaeg, saamise ja andmise aeg — šopingule kulutatakse sadu eurosid, mõni võib-olla tuhandeidki. Olenemata sellest kõigest leidub alati neid, kes rohkem tahavad. Iga hinna eest. Uusi moodsaid Chaneli, Gucci, Prada ja Diori müüjaid ilmub turule kui seeni parast vihma. Muidugi ei räägi ma siinkohal originaalidest. Suurte trükitahtedes brändinimega pikkade käistega särk maksab üle 30 euro ja tibid on all kommentaariumis sillas. Kas mulle ka jagub? Kas M suurust on? Kui uus partii tuleb, tahan ka!

Ausalt või? Ma pidin perseli kukkuma. Wow! Topi eest, mis näeb lihtsalt kohutavalt odav ja maitsetu välja, ei maksaks ma isegi mitte viit eurot. Kindlasti kuluvad värvid peale esimest pesukorda välja ja varrukad muutuvad pikast poolpikaks ning pluus ise nabakaks. Hakka või ise räpast äri ajama! See oli nüüd sarkasmihuumor. Loomulikult.

Minu silmis on disainerid ja nende töö au sees. Sellesama originaali võib tänapäeval allhindluse ajal saada peaaegu sama hinnaga, mille eest vufleid müüakse. Kallite brändide ostmise püänt on siiski kvaliteet — kvaliteetne kangas, kvaliteetsed õmblused, maitsekas disain ja vastupidavus. Niinimetatud replica’tel need üldjuhul puuduvad, on ainult nimi — ja kusjuures võõras nimi, millel pole antud tootega mitte mingit seost ega ka ajalugu.

Et ridade vahelt muinasjutte välja ei loetaks, siis mul pole Hiina, Türgi või muude sääraste kaupade vastu mitte kõige vähimatki, nemadki oskavad väärt asju teha! Nii ostan minagi vahel soojamaareisidel lillelisi-sitsisatsilisi-odavaid kleite, mille brändiks on aga märgitud Zhingzang või midagi sarnast, kindlasti aga mitte Gucci või mõni muu lugupeetud kaubamärk. Veel vähem on neil peal karjuvad logod.

Seotud lood:

Avastasin mingil hetkel, et nii nagu kaubanduses, on ka päriselus iseenda ületuunimine hetkel kuum trend — ülevõlli pikad ja tihedad kunstripsmed, tagumikuni kunstjuuksed, teravatipulised loomaküünised ja solaariumist üleküpsenud tumeoranž nahk — sageli käib sinna juurde ka natuke glitterit, suuri logosid ja veidikene kõrk olek. Eesti neiu puhul üldjuhul ka Guessi või Michael Korsi kaubamärk. Välismaal viibides võib nende kooslusena oma kaasmaalased äragi tunda, sest kindlasti peavad logod ja sildid väga nähtaval olema. Kors oli muuseas päris mitu aastat mu lemmik, kuni Eesti massidesse jõudis — see tähendas automaatselt ka seda, et iga teine vastutulev uhke Korsi logoga käekott oli tegelikult üks moodne Hiina või Türgi koopia. Mäletan oma ammusest Türgimaa reisist sedagi, et hästi järgitehtud käekoti eest küsiti hingehinda — 300, 400, 500 eurot! Jummel, ja see oli seitse aastat tagasi. Huvitav, kas praegu on hinnad tõusnud või langenud? Tean, et moodsate mimmide garderoobi kuuluvad väga sageli Türgi või Hiina “originaalid”.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et kui sa ei suuda omale originaali lubada, milleks siis vufflit osta? Lihtsalt rikkuse näitamiseks? Kui edukas oled? See naabrist parem mentaliteet mujal Euroopas nii levinud pole, meie pisikesel kodumaal ja kaasmaalaste seas aga küll. Nagu ei suudetaks sügavale sotsajale andeks anda, mil midagi saada ei olnud ja toitki oli talongide alusel väljastatav defitsiit. Nii kasvasid meie emad, kasvame me ise ja kasvatame oma lapsigi — oleme oma vaadete ja suhtumisega neile eeskujuks. Ehk oleks aeg üle saada?

Näidakem parem sisemist rikkust — ega see järgitehtud Guessi käekott või Gucci topp sind ägedamaks inimeseks muuda! Kulutagem parem raha enesearendusse, kasvagem vaimselt ja tugevdagem oma lapsepõlves räsitud enesekindlus. Küll siis ka töötasu suureneb ja saate omale originaalegi lubada! Kui siis üldse nende järele veel vajadust on. Võibolla näete maailma hoopis teise pilguga, kus näitamisel ja näitlemisel on hoopis pisem roll mängida.

Edukat šopingut ja ilusat jõuluaega!

Brändipede