Kui kõike head on liiga palju...
Ohtlikud rõõmud
Rõõm oma isikliku välimuse üle
Meik, soeng, maniküür, riietus… Nii on juba parem! Isegi siis, kui ei ole kusagile vaja minna. Iseenda veetluse tunnetamine on igas eas naisele tohutu suure tähendusega.
Medali teine külg. Veetlust mõõdetakse võrdluse abil. Kui aga kogu ilutööstus pakub piiramatuid võimalusi, on aina keerulisem teistest erineda. Kas oled tähele pannud, et me ütleme üksteisele üha harvemini komplimente uue puhul? Silm on harjunud külluse kaleidoskoobiga ega eralda enam uut. Võib-olla peaks oma imidžit radikaalselt muutma? Süveneb harjumus parandada oma psühholoogilist seisundit välise täiuslikkuse arvel. Ometi ei kao seejuures mured ega hirmud.
Mida teha? Põhiline enesehinnang peaks toetuma millelegi, mis pole seotud välimusega. Võimed, iseloomu veetlevad jooned… Tuleb sagedamini tähelepanu pöörata oma isiksusele, meelde tuletada isiklikke edusamme ja saavutusi.
Rõõm ilu üle
Kunsti mõju inimesele pole veel küllaldaselt tundma õpitud. Siin on palju mõistatusi. Näiteks tunnistab katsealune inimene, et ei kannata ooperit, ometi siis, kui tal tuleb katse käigus kuulata ooperit, fikseeritakse tal pingelangus, süda lööb rütmiliselt, paraneb meeleolu ning positiivsust jätkub mitmeks päevaks. Miks? Kunst haarab endaga kaasa, näitab meile midagi teistsugust — maailma kaunimat osa, ning vähendab igapäevaste probleemide teravust.
Medali teine külg. Ilu liigne nautimine viib reaalsusest kaugemale, sunnib elama unistuste maailmas. Kusjuures kõrgkunsti puudutab see vähemal määral. Pop-kunstist võib aga sattuda tõelisse sõltuvusse. „Vaatan mingit jama“, tunnistab inimene endale, „kuid lõpetada seda vaatamist ka ei saa“.
Mida teha? Ei ole vaja fooniks mängivat telerit. Võiks juba varakult valida tõeliselt huvitavad programmid ja filmid ning kutsuda kodusedki neid vaatama. Nii saab nautida vaid parimat, mida televisioon pakub, ning leida rahuldust ilma kõrvalefektideta.
Rõõm agressiivsusest
On vähe neid, kes tunnistavad, et karjuvad, sõimavad, loobivad asju ja räägivad teisi taga rõõmu pärast. Ometi see ongi just nii! Igasugused agressiivsed tegevused vähendavad pinget. Seega annavad rõõmutunde, kusjuures ruttu. Äsja tundsid end solvatuna ja õnnetuna kõneluse tõttu ülemusega, ning kolleeg rääkis just nimelt temast midagi sellist, mis ajas lausa naerma: „Ja see inimene teeb mulle märkusi?!“
Medali teine külg. Enamus naisi valib verbaalse agressiooni. See tundub loomulikum, ohutum ja näib et viisakam. Need on kuulujutud, arutatakse teiste inimeste elu, sageli negatiivses võtmes, õelad naljad… Kusjuures seos kõne, mõtlemise, iseloomu ja välimuse vahel on tihe ja vanusega muutub aina selgemaks.
Mida teha? Asendada verbaalne agressiivsus mängulisega. Näiteks leia endale vastav spordiala. Aga ka tavaline jooks vähendab agressiivsust ning valmistab sama palju rõõmu kui õhtu jooksul välja valatud tigedus teiste peale. Samas on vahel tõesti vaja keelt peksta ja asju arutada. Ent kõigel on omad piirid.
Rõõm söögist
Kasu on kõige nähtavam ja kõige kiirem. Igaüks meist teab, mida nimelt on tarvis süüa, et tuju paraneks mõne hetkega. Ja miks siis end tagasi hoida, piinata, eneses urgitseda, kui maailmas on nii palju šokolaadi, kooke ja saiakesi?
Medali teine külg. Probleeme poleks üldsegi, kui me kurbuse hetkedel sööksime spinatit ja sellerit. Ent paraku on kõik need meile „rõõmu“ valmistavad toidud kaloririkkad. Kui meil on rasked ajad, toodab organism kortisooli — ainet, mis tõstab suhkru taset veres (et rakud võiksid seda kasutada energiaallikana). Kortisool aitab kiiremini omastada proteiine, rasvu ja süsivesikuid. Just seetõttu valime stressis olles šokolaadi ja hamburgeri, mitte aga lehtsalati. Ja pole siis imeks panna, et rasvumist ravivad koos dietoloogidega ka psühhoterapeudid.
Mida teha? Ei tasu endale keelata söömisrõõmusid, ent ei tasu ka maiustama asuda otsekohe, kui on tekkinud vajadus. Parem on koogi ja jäätise ostmine lükata kasvõi paariks tunniks edasi ning sel ajal katsuda lahendada oma probleem teisel moel — üritades leida rõõmu millestki muust kui toidust.
Rõõm hobist
Inimesed, kellel on armastatud tegevus, tunnevad end õnnelikena. Hobi annab elule mõtte ja stabiilsuse. Kõik võib muutuda: ilm, suhted, materiaalne olukord, tervis… Harrastus aga jääb.
Medali teine külg. „Jah, tööl pole just kiita, peres on hulk probleeme ja ei olegi lootust, et kõik liiguks paremuse poole… Selle eest on mul harrastus ja see päästab mind“. Kui mõelda sellises võtmes, ei toimu mitte kunagi muutusi. Inimesel on halb — ta pühendab veelgi rohkem aega oma hobile –, siis aga tekivad teised ja veelgi keerulisemad probleemid. Sedalaadi rõõmud on kahjulikud ka neile, kes üsna konkreetselt saab aru mõiste „tegevus vaid iseenda jaoks“ mõttest. Täielikuks õnneks tuleb end ikkagi ka ühiskonnas realiseerida, et kasvõi keegi vaataks, hindaks, kiidaks…
Mida teha? Vii oma harrastus massidesse. Jutusta, näita, kingi, võta vastu tellimusi. Kõige enam rõõmu tunnevad need, kes oskavad oma hobidega ka teenida. Tasu on meie alateadvuse jaoks meie võimete ja väärtuste tunnustamine teiste inimeste poolt.
