Kunagi ma räägin oma emast...ja kasvamisest koos rämpsukogujaga
Kassid käisid tal järel, kui ta läks, käes kägardatud plastkott, söögijäänuseid täis. Ja veel katkised kohvitassid ja köögitabureti jalg, mis oli äkki ära tulnud. Kollased kassisilmad jälgisid iga liigutust, nägid, kui ema pani parema jala labidale ja surus selle mulda, kaevas kandami jaoks küllalt suure augu. Mõned labidatäied mulda peale. Halvemal juhul ainult veidi käega kraabitud leheprahti. Kui maa oli liiga kõva. Talvel pidi ema leppima metsa, põõsastiku ja sooga. Ei jõudnud keltsast läbi kaevata. Väsis ära ja läks higile, süda hakkas puperdama.
Kassid istusid paigal, kuni ema sai valmis, nagu nad oleksid endale võtnud valvuri või kontrolli ülesande. Aga nad hoidsid end aupaklikusse kaugusesse, ei tulnud kunagi lähedale ega nuhkinud ega kaapinud laiali väljaulatuvaid toidujäätmeid. Lihtsalt ootasid vaikselt. Võisid pikali laskuda, kui läks kauem aega. Muidu istusid sirgelt, valvsa pilguga. Kui ema valmis sai, venitasid kassid oma pikad kehad välja, sirutasid esikäpad vastu maad ja ajasid taguotsad taeva poole. Nagu saamaks tuge uue ülesande täitmiseks. Juhtus, et ema märkas neid. Pärast. Siis võis ta labida käest ära panna ja maha istuda, paitada kassi, kes oli kõige lähemal. Lasta käel libiseda üle sileda kasuka, öelda mõne sõna, nagu — minge nüüd koju tagasi.
Ema eest ei põgenenud kassid kunagi. Kui keegi teine lähenes, siis muutusid nad metsikuks, sisistasid ja olid valmis jalga laskma. Ema küll tohtis patsutada ja silitada. Ainult tema. Kui tuli keegi, kui ema seal istus või kui ta alles kaevas või peitis või kattis, siis oli ema nagu kassidki. Sisistas. Või siis haistis ohtu juba ette ja libises puutüvede varju, et mitte näidata, kust ta tuli, seisis siis seal ja rääkis ilmast, toidu hindadest või valla kavatsusest ehitada saarele kõigile ühine külmhoone. Rääkis ükskõik millest. Täiesti tavalise häälega.
Kui inimene, kes vastu juhtus, oli sõjaväelane, mees vormis, kes tahtis teada, mida ta tegi alal, kuhu minna ei tohtinud, naeris ta ainult ja rääkis midagi kukeseenekohtadest. Salakohtadest, mis tal eluaeg olevat olnud. Küllap kindral, või kes see ka oli, sai aru, et tara ei saanud ema ometi takistada, kui ta tahtis korjata seeni, mis arusaamatul kombel kasvasid sõjaväestatud alal. „Ehtsas meiereivõis praetult, veidi soola peale. See on väga hea,” tuletas ta sõjaväelasele meelde, kes noogutas ja oli nõus ja tegi otsuse, et ei kasuta mingeid meetmeid.
Kui mina olin emale järele jooksnud ja teda hüüdnud, tundsin kogu kehaga, et ta ei taha, et olen seal. Ta võttis mul käest kinni ja käskis koju minna. Ta ise lihtsalt jalutab. Seda ta ometi võib endale lubada. Tugevad käed. Torkiv, vilav pilk, tumedad higiplekid heleda kampsuni kaenla all.
„Aga ema, ma tahan sinu juures olla.”
„Mine koju, ütlen ma.” Loe lisaks: Raamatukatkend: Kunagi ma räägin oma emast...kes õpetas mulle, et elu on ebaõiglane
Naistekas avaldab katkendeid raamatust “Kunagi ma räägin oma emast” kirjastuselt Atelje Guernica OÜ. Igal perekonnal on oma saladus millest ei tohi kõnelda ning mis võtab tähtsa koha meie elus, ka siis kui me üksikasju ei tea või ei mäleta. Avan ukse sellesse, mida ema varjas.“ Esmapilgul sügav ülestunnistus oma „peresaladuse“ –rämpsukoguja kohta sisaldab ootamatuid viiteid tänapäeva suurtele teemadele nagu isikuvabadus, naisõiguslus, rollimudelid, tarbimishullus, jne. Autor Karin Thunberg on Svenska Dagbladeti hinnatud kolumnist, kellelt ilmub lihtsas keeles inimsuhete liigutavaid kirjeldusi.
