Kunagine koolikiusaja pihib: mul on siiani piinlik, et selline mölakas olin ja teisi alandasin

 (29)
Vägivald
Pilt on antud loole illustreeriv!Foto: Anni Õnneleid

Sel nädalal on meedias palju juttu 10-aastasest poisist, kes enesetapu tegi. Teda ajendas kiusamine. Naistekale kirjutas Kati, kes räägib oma kogemusest kiusamisega.

Kuulsin tööl kolleege arutlemas, et kuidas küll saab kiusamine olla nii ränk, et laps seetõttu enesetapu teeb. Imestati, et kuidas küll ei suudeta sest üle olla.

Kuulasin vaikides. Tean ise, kui julm kiusamine võib olla. Pean ausalt tunnistama, et olin üks neist nõmedatest, kes teisi alandab. Toona ei saanud ma sellest arugi, kuid nüüd - olen ise 28 - mõistan, mida tegin.

Olin lasteaias pigem vaikne ja omaette hoidev laps. Mind kasvatas ema üksi ja alati ikka rõhutas, et enda eest tuleb seista, teistel ei saa lasta end maha teha. Kartsin esimesse klassi minekut väga. Üksi kasvades oli mul veidi tekkinud hirm, et olengi üksi ja keegi minust väga ei hooli. Naabripoisil olid mõlemad vanemad olemas, lisaks ka vanem vend. Ma ei öelnud seda kunagi välja, aga kadestasin nende musterperekonda.

Võtsin kohe koolis hoiaku, et pean käituma nii, et mind kaasataks. Peagi taipasin, et klassis kujuneb välja kindel kamp, kes on nö kõige ägedamad, keda võetakse eeskujuks. Suutsin sinna seltskonda sulanduda. Oskan nalja teha ja klappisin pinginaabriga, kes oli samuti eesrindlik. Varsti hakkas ka tunduma, et selleks, et teised hindaks, tuleb olla tugevam, kellegi konkreetse üle nalja visata. Meil kujunes kaks last - üks veidi tüsedam poiss ja siis üks vaikne tüdruk. Esimest neist kutsusimegi paksuks ja oi, mis nalju tegime, nimetasime teda isegi seaks. Peitsime tema asju raamaturiiuli taha, kus vahe seinaga oli nii väike, et tema oma kaalu tõttu sinna ei mahtunud. Toda tüdrukut aga nimetasime haisukaks (tundus, et ta riided veidi lehkasid). Kõik keeldusid tema kõrval istumast.

Muster läks aina edasi, põhikoolis veelgi hullemaks. Ühte rinnakat tüdrukut narrisime Pammy'ks (Pamela Anderson) ja see polnud sõbralik lõõpimine, vaid õelalt. Ta läks pärast kaheksandat klassi koolist ära. Ilmselt suuresti minu tõttu. Meil oli klassis viieliikmeline tüdrukutekamp, mille uhke liige olin. Õpetajate jaoks olime muidugi paras peavalu. Olin ise väga uhke, et olin klassis tegija. Nüüd mõtlen, mis tegija ma ikka olin? Väga halb inimene. Üks neiu, kellega lasteaias sõbranna olin, võtsin samuti põhikoolis ette. Mulle käis närvidele, et ta matemaatikas tugev oli. Ma ise sain ühe veerandi isegi kahe. Ma hakkasin levitama juttu, et ta kaotas oma süütuse ühele gümnaasiumis käivale noormehele. Jutt hakkas kulutulena levima ja põhimõtteliselt tembeldati ta hooraks. Mõni aeg tagasi tuli see neiu mulle tänaval vastu, ma teretasin. Ta ei vaadanud mulle otsagi, vaid põrnitses maha. Ei imesta. Ise ei tahaks samuti säärasele inimesele otsa vaadata.

Keskkoolis asjad rahunesid. Eks paljud kiusatavad olid ka pärast põhikooli mujale läinud. Ma ise muidugi ei saanud üldse aru, mis valesti olin teinud.

See jõudis kohale vast 20ndates eluaastates. Mu elukaaslane ja lapse sa on rääkinud, kuidas tedagi kiusati. Võeti asju ära, keegi ei tahtnud tema kõrval istuda. Tema sõnutsi tegi see kirjeldamatult haiget ja teatud kaitsekiht on siiani peal. Ta ei suuda inimesi eriti usaldada. Olen talle ausalt ära rääkinud, mis ise omal ajal tegin. Tänu sellele olen ka mõistnud, kui halb toona olin. Mul on kindel soov oma lapsele anda edasi õiged väärtused. Ta on praegu viiene ja käib lasteaias, oleme palju rääkinud, kuidas teistega tuleb arvestada, oma asju jagada. Kedagi ei tohi lüüa ega narrida. Mulle tundub, et ta on aru saanud.

Ka teised lapsevanemad, mõelge sellele, et oma lastele varajasest noorusest õpetada, et kedagi ei tohi valesti kohelda.