Kunagine roolijoodik: kuna vahele ei jäänud, oli ükskõik! Ime, et ühtegi tõsist avariid ei põhjustanud

 (42)
Pilt on antud loole illustreeriv!
Pilt on antud loole illustreeriv!Foto: Anni Õnneleid

Hiljuti Saaremaal juhtunud traagilise avarii taustal räägitakse aina enam probleemist roolijoodikutega. Naistekale kirjutas Henri, kes meenutab oma "seiklusi" Eestimaa teedel, mis võinuks halvasti lõppeda.

Kolme hukkunuga lõppenud avarii mõjus mulle väga valusalt. Esiteks mu vanavanemad elavad Saaremaal ja tunnevad ohvrite perekonda ja teiseks tuletas mulle meelde mu enda mineviku, mil käitusin kui tõeline süüdimatu poisinaga.

Sain juhiloa 2007. aastal, kui olin 18-aastane. Sõitsin aga juba ammu enne. Kasvasin üles ühes alevis, kus oli ikka auasi, et juba 14-15aastaselt kõva mees olla - pudel viina korraga ära juua, ikka võimalik. Rääkimata sellestki, et rooli istuda. Mäletan küll, kuidas vanade masinatega ringi kihutasime. Ei olnud seal külavaheteedel mingeid politseinikke vaatamas. Kohe kindlasti aga ei tulnud kohalikest keegi selle pealegi, et politseid teavitada. Nagu siis öeldi: poisikeste tembud, nii mehistutaksegi.

Julgen nüüd endalegi tunnistada, et jõin tol ajal liiga palju. Sama jama jätkus ka siis, kui keskkooli lõpetasin ja Tartusse kolisin. Alati ma loengusse ei jõudnud, küll aga hakkas peonädalavahetus juba kolmapäeva õhtul, mil sai Club Tallinnasse mindud.

Mul oli siis auto olemas ja sõitsin tihtilugu ka purjuspäi. Eriti siis, mil nädalavahetustel kodukandis käisin. Tartus oli veidi trikikam, alati võib ju vahele jääda. Mul läks sellega hästi, kokkuvõttes korra jäin vahele, aga kuna varasemaid karistusi polnud, siis sain suhteliselt napi trahvi. Tol korral olid kõigest jääknähud ka. Asi läks edasi vanaviisi ja sain endale kinnitust - ma rohkem ei jää vahele, ei jäänudki.

Olen autot juhtides ka teelt välja sõitnud, aga sain ise taas teele. Sõprade ees praalimiseks olen kihutanud ülikiiresti, endal sõbrad ka autos istumas. Kui küsida, kui palju ma kokku sõitsin nii, et joobes, siis ma ei tea. Palju.

Praegu on see nii piinlik. Õnneks ühel hetkel said mu pidutsemispäevad otsa. Mu ellu tuli õige tüdruk ja sihid muutusid. Praeguseks on meil laps ja kõik läheb hästi. Õlu maitseb ikka istumistel hästi, aga seda ei teeks ma enam küll, et hiljem siis autorooli istuks.

Diskuteeritakse, mis oleks kõige õigemad karistused, aga ega siin ühest võluvitsa polegi. Tean oma näitel, et see on lihtsalt suur ükskõiksus. Ja vahele jäämine pole väga tõenäoline. Ses osas see on küll vajalik, et kõrvalseisjad rohkem sekkuks, näiteks autovõtmed ära võtaks või vajadusel ka politseid teavitaks. Purjus inimene ei pruugi ohtudest eriti arugi saada.

Ei mõju ka taustteadmised. Kui olin laps, siis mu hea sõbra isa sõitis end nii surnuks. Oli purjus, põrutas masinaga teelt välja vastu puud. Kiire surm. Aastaid tagasi aga sattus mu klassivend avariisse. Tema ise polnud süüdi, aga üks roolijoodik sõitis oma masinaga tema autole otsa. Klassivend jäi ellu, aga vigastused olid karmid ja ta vist siiani vaid osalise töövõimega. Minu jaoks need intsidendid aga mõju ei omanud, sest ikka ju arvad, et juhtub teistega, mitte minuga.

Ma olen õnnelik, et minuga midagi halba ei juhtunud, aga norisin seda ise küll. Õppetund kogu eluks.