Kurb lugeja avameelselt enda depressioonist: tunnen, et olen oma lapsele ja mehele koormaks

 (41)
Kurb lugeja avameelselt enda depressioonist: tunnen, et olen oma lapsele ja mehele koormaks
Foto on illustreerivUnsplash.com

Tere, Naistekas, kirjutan teile, kuna vaevlen depressiooni küüsis. Vajaksin kommentaaride näol abi — enne kui kukun kuristikku.

Mu laps juba terve aasta lasteaias käinud ja ma tahaksin väga tööle minna. Vaatan pidevalt töökuulutusi ja kandideerin, kuid keegi ei vaevu isegi vastama. Ei saa aru, et mida kuradit nad siis tahavad? Jääb mulje, nagu neil polekski tegelikult töölisi vaja.

Olen ka kaalus nii palju juurde võtnud. Näen juba välja nagu mingi rõve paks lehm – vastik vaadata. Võimlen iga päev täiesti tulutult. Tahaks jõusaali minna, aga selleks pole ju rahagi.

Kui tegelikult olen väga elurõõmus, optimistlik ja 5+ huumorisoonega, siis praegu olen ma vaid selle hale vari. Olen nagu mingi kibestunud vanaeit, kes on terve maailma ja üleüldse kõige-kõigi peale nii tige. Olen iseendalegi vastik juba.

Ootan iga päev seda, et mehel viskab ükskord korralikult üle. Mul on eluisu täiesti otsas! Tundub, et kellelegi ei lähe mu asjad enam korda. Ma postitan Facebooki iga päev väga naljakaid asju, mille olen ise välja mõelnud ja pildigi juurde pannud, mitte kopeerinud ja postitanud omatehtu pähe. Neile ei järgne ühtegi like'i, share'i või kommentaari. Sellepärast ongi solvav, et kuigi mul on päris palju “sõpru, keda reaalselt tean ja tunnen”, siis tegelikult reageerivad väga vähesed. Kui aga keegi laeb mu postituse enda arvutisse ja postitab ise üles, siis kõik hullult laigivad ja jagavad. Mul on enesehinnang nii nullis, et ootan vist meeleheitlikult teiste heakskiitu.

Seotud lood:

Olen ka enda mehele öelnud, et tundun nagu mingi kibestunud vanamutt, kes ainult vingub ja viriseb ja talle ei saa kahjuks pahaks panna, kui tal see lõpuks üle viskab. Vahel on tõesti tunne, et ta kannatab mind veel ainult lapse pärast. Tunnen, et ma pole teda ära teeninud ja olen talle ja lapsele koormaks ja neil oleks minuta lihtsam. Milleks keerata ka nende närvid tuksi? Tundub, et ma muud ei teegi, kui karjun enda lapse peale ja keelan teda. Mul on nii kahju, et tal on selline kohutav ema. Mul on selline stress, et jäta või mees ja laps maha ja tõmbaks minema siit sitasest Eestist.

Ma ei tea enam, mida teha. Mul on kohutav masendus ja kõik näib nii mõttetu.