“Tunnen heausklikele koduostjatele kaasa,” kirjutab üks lugeja kommentaariumis. “Kodu ostmine kaasomandisse on riskantne. Endal kogemus noopõlvest, kui üürisime Karlovas eluaset. Ühes oli algne jutt, et “WC on alumisel korrusel majaomanikuga ühine, ta on nii lahke, küll saate kokkuleppele.” Tegelikult ei saanud. Pissime purki, kakil käisime ülikooli peahoones.

Teise kogemuse puhul arvas üks vanamees, et ta on endiselt maja peremees, ei lubanud aiamaale oma peenart teha, ei lubanud õue autot parkida, lukustas kuivkäimla tabalukuga jne. Nii tore! Ja ikka usun, et inimesed on head, eks ole?"

Lisaks jagas oma kogemust üks teine lugeja, kelle puhul oli samuti tegemist Nõmmel asuva kodu ja sealsete naabriga. "Saime temast lahti, kuna ta oli rumal ja tegi seetõttu vigu. Terror oli meeletu, kogu maja oli tema hirmuvalitsuse all, kõik kartsid teda ja kogu elu oli kohutav," meenutab too. "Me ei läinud kohtuse, vaid kasutasime igasuguseid teisi võimalusi ja lõpuks viskasime ta majast välja. Täna on majas rahulik, kõik on rõõmsad ja õnnelikud. Edu teile teie võitluses!"