Sa istud lennukis, valmistud õhkutõusuks, kui järsku … Sinu ees istuv isik arvab, et peab end tundma meeletult mugavalt ehk laseb tooli õige madalale. Nõnda jääb su jalgadele lausa paar sentimeetrit “hingamisruumi”.

Nokitsed omaette arvutis ja märkad, et keegi seisab su selja taga. Ning hingab sõna otseses mõttes kuklasse. Ega lahku sealt mitme minuti jooksul. Vastupidi! Nõjatub veidi lähemale, et näha, mida põnevat sa internetis teed.

Sul on vaba õhtu ja otsustad veeta selle kinos. Mõnus, eks? Paraku istub su kõrval paarike, kes kommenteerib kõike linateoses toimuvat. Nõnda keskendud pigem neile ja film ununeb hoopis.

Haarad poest paar asja, seisad sappa ning ühtäkki tunned, et sa pole enam üksi. Oh, ei! Keegi seisab täpselt su selja taga. Näib, nagu oleksite kokku laulatatud, sest kuuled isegi tema hingamist. Mis veel hullem, sellele lisandub ka pidev ohkimine järjekorra pikkuse pärast.

Lähed sõpradega kohvikusse. Tead ju küll — vaba pärastlõuna, kook ja kohv käivad ideaalselt kokku. Istud sõbrannadega maha ja hetk hiljem näeb, kuidas nad kahmavad enda telefoni järele. Et siis ülejäänud aeg seda uudistada ja tõsta vaid korraks pilk, et näha, kes kohvikusse siseneb.

“Oota, mis asja, ma ei saanud aru?” Jah, kui su vestluskaaslane ütleb seda korra, võid vaid iseennast süüdistada. Võib-olla räägidki segaselt või on sul olematu diktsioon. Kui ta kordab seda juba ma-ei-tea-mitmendat korda iga kolmekümne sekundi tagant … Tahaks jutu pigem pooleli jätta või anda talle kerge tou vastu pead.

Allikas: Bright Side