Lady Chatterley armuke: mehed jäid siin naistest nii kaugele maha. Nad käisid seksiga peale nagu krantsid


Lady Chatterley armuke: mehed jäid siin naistest nii kaugele maha. Nad käisid seksiga peale nagu krantsid
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

David Herbert Richards Lawrence on 1885. aastal sündinud inglise kirjanik, kelle teosed tekitasid väga vastakaid reageeringuid. Tema kõige skandaalsema ja kuulsama raamatu „Lady Chatterley armuke“ peategelaseks on noor abielunaine Constance, kelle mees jääb pärast sõjas haavata saamist alakehast halvatuks. Constance ei saavuta enam füüsilist lähedust mehega ning nad võõrduvad teineteisest ka hingeliselt. Juhuslik kohtumine metsavaht Mellorsiga äratab Constance’is iha ning ta mõistab, et ainuüksi vaimust ei piisa, täielikku elu ei saa ta kogeda ilma selle kehalise pooleta.

“Lady Chatterley armuke” on LP romaanisarja “Aegumatud armastuslood” 36. raamat.

Meie aeg on põhiolemuselt traagiline, niisiis keeldume seda traagiliselt võtmast. Kataklüsm on üle käinud, meie ümber on varemed, me hakkame ehitama uusi väikesi eluasemeid, looma uusi väikesi lootusi. See on üsna raske töö — praegu ei ole siledat tulevikuteed, kuid me läheme ringi või ronime takistustest üle. Meil tuleb elada, ükskõik kui palju taevaid ka kokku poleks varisenud.

Laias laastus niisugune oli Constance Chatterley olukord. Sõda oli tema elujärje löönud pihuks ja põrmuks. Ja ta oli mõistnud, et peab elama ja õppima.

Ta abiellus Clifford Chatterleyga aastal 1917, kui too oli kuuks ajaks kodus puhkusel. Nad pidasid kuu aega mesinädalaid. Siis läks mees tagasi Flandriasse — et ta poole aasta pärast laevaga jälle Inglismaale toimetataks, enam-vähem tükkidena. Constance, tema naine, oli siis kakskümmend kolm aastat vana, tema ise kakskümmend üheksa.

Seotud lood:

Clifford hoidis elust kinni imestusväärselt. Ta ei surnud ning tükid näisid uuesti kokku kasvavat. Kaks aastat oli ta arstide hoole all. Siis kuulutati ta paranenuks, ta võis tagasi ellu pöörduda, allkeha puusadest saadik alatiseks halvatud.

See oli aastal 1920. Nad läksid, Clifford ja Constance, tagasi koju Wragby Halli, Chatterley sugukonnamõisa. Cliffordi isa oli surnud ja nüüd oli ta baronet, Sir Clifford, ning Constance oli Lady Chatterley. Nad tulid, et alustada majapidamist ja abielu selles Chatterley suguvõsa üsna laokil majas üsna napi sisse­tuleku toel. Cliffordil oli õde, kuid see oli mujale kolinud. Muid lähedasi sugulasi ei olnud. Vanem vend oli langenud sõjas. Eluks ajaks invaliid ja teades, et lapsi ta kunagi ei saa, tuli Clifford koju suitsusele Kesk-Inglismaale, et hoida Chatterley nimi elus, kuni see on tema teha.

Norgus ta tegelikult ei olnud. Ta sai ringi liikuda ratastoolis ning tal oli veel teine, väikese mootoriga varustatud ratastool, nii et sai aeglaselt sõita mööda aeda ja kenasse süngesse parki, mille üle ta oli tõesti väga uhke, ehkki tegi näo, et suhtub sellesse halvustavalt.

Clifford oli kannatanud nii palju, et oli kannatusvõime mingil määral kaotanud. Ta oli endiselt jahe ja terane ja reibas, võinuks peaaegu öelda, et rõõmsameelne mees, nägu otsekui tervisest õhetav, helesinised silmad väljakutsuvalt säramas. Õlad olid tal laiad ja jõulised, käed väga tugevad. Riides käis ta kallilt ja tema ilusad lipsud olid ostetud Bond Streetilt. Ja ometi võis talle näkku vaadates märgata valvsat pilku, invaliidile omast põgusat äraolevat ilmet.

Ta oli elu kaotamisele nii lähedal olnud, et see, mis alles jäi, oli talle äärmiselt kallihinnaline. Silmade innukast särastki oli ilmne, kui suurt uhkust ta tunneb, et on elus pärast säärast vapustust. Siiski oli ta nii palju viga saanud, et miski tema sisimas oli hävinud, mingid tunded olid kadunud. Temas oli tundetu tühik.

Constance, tema naine, nägi välja nagu õhetava näo, pehmete tumedate juuste ja tugeva kehaga maatüdruk, kes liigub pikkamisi, täis tavatut tarmu. Tal olid suured imestavad silmad, mahe tasane hääl, ning näis, nagu oleks ta just äsja saabunud kodukülast. Asi polnud sugugi nii. Tema isa oli omal ajal kuulus Kuningliku Kunstiakadeemia liige, vana Sir Malcolm Reid. Ema oli olnud üks haritud fabianiste võrdlemisi prerafaeliitlikel õitsengu­päevadel. Kunstnike ja kultuursete sotsialistide ringkonnas olid Constance ja tema õde Hilda saanud kasvatuse, mida esteetilises mõttes võiks nimetada tavapäratuks. Neid viidi Pariisi ja Rooma ja Firenzesse kunsti sisse hingama ja neid viidi ka teise suunda, Haagi ja Berliini suurtele sotsialistide koosolekutele, kus kõnemehed pidasid kõnesid igas kultuurkeeles ja segadusse ei sattunud sellest keegi.

Seetõttu ei lasknud õed juba varasest noorusest saadik end heidutada ei kunstil ega idealistlikul poliitikal. Selline oli nende loomulik keskkond. Nad olid korraga nii kosmopoliidid kui ka kolklased, hinges too kunsti kosmopoliitne kolklus, mis käib kaasas puhaste sotsiaalsete ideedega.

Viieteistkümneselt saadeti nad Dresdenisse muu hulgas ka muusikat õppima. Ja seal veetsid nad aega lõbusalt. Nad elasid sõltumatult üliõpilaste seas, vaidlesid meestega filosoofilistel, sotsioloogilistel ja kunstiteemadel, nad olid just niisama head kui mehed — veel paremadki, sest nad olid naised. Ja nad uitasid mööda metsi koos toekate noormeestega, kellel olid kaasas kitarrid — plinn-plõnn! Nad laulsid Wandervogel-laule ja nad olid vabad. Vabad! See oli tähtis sõna. Väljas laias maailmas, väljas hommikustes metsades elujõuliste ja kaunihäälsete noormeestega, vabad tegema, mis iganes tahtsid, ja — iseäranis — ütlema, mis tahtsid. Just vestlus oligi ääretult tähtis — tundeküllane mõttevahetus. Armastus oli kõigest tühine kaasmäng.

Kaheksateistkümnendaks eluaastaks olid nii Hilda kui ka Constance ebalevalt proovinud armuelu. Noormehed, kellega nad nii kirglikult vestlesid ja nii ladusalt laulsid ja puude all säärases vabaduses ööbisid, tahtsid muidugi armusuhet. Tüdrukud kõhklesid, kuid sellest asjast räägiti ju nii palju, seda peeti nii tähtsaks. Ja mehed olid nii alandlikud ja ihalevad. Miks ei võiks siis tüdruk olla kuningannalik ja anda end kingiks?

Niisiis andsid nad end kingiks, kumbki noorukile, kellega oli pidanud kõige teravmeelsemaid ja usalduslikumaid vaidlusi. Kõige tähtsamad olidki vaidlused, arutelud — armatsemine ja armusuhe mõjusid vaid mingi primitiivsele tasandile taandumisena ja väikese ootustes pettumisena. Selle järel oli kumbki oma poisisse vähem armunud ja kaldus tema vastu kerget vaenu tundma, otsekui oleksid poisid kuritarvitanud nende omaetteolekut ja sisemist vabadust. Sest tüdruk olla tähendas muidugi seda, et elu kogu väärtus ja mõte seisnes täieliku, laitmatu, eheda ja suur­suguse vabaduse saavutamises. Mida muud tähendas tüdruku elu? Maha raputada vanad ja räpased suhted ja alluvused.

Ja kuidas seda seksindust ka poleks romantiseeritud, oli see ikkagi üks põlisemaid, räpasemaid suhteid ja alluvusi. Seda ülistavad luuletajad olid enamasti mehed. Naised olid alati teadnud, et on olemas midagi paremat, midagi kõrgemat. Ja nüüd teadsid nad seda selgemini kui kunagi varem. Naise kaunis ja ehe vabadus oli lõputult imelisem igast sugulisest armastusest. Häda oli ainult selles, et mehed jäid siin naistest nii kaugele maha. Nad käisid seksiga peale nagu krantsid.
Ja naisel tuli järele anda. Mees oli nagu laps oma himudega. Naisel tuli mehele anda, mida too tahtis, või muidu oleks too nagu laps ehk muutunud pahuraks ja läinud oma teed ja rikkunud suhte, mis seni oli väga meeldiv. Ent naine võis end mehele anda, ilma et oleks andnud oma sisemist vaba mina. Seda ei olnud luuletajad ega seksist rääkijad nähtavasti piisavalt arvesse võtnud. Naine võis meest võtta ilma end tegelikult andmata. Kindlasti võis ta meest võtta ilma end tema võimusesse andmata. Pigem sai ta seksi kasutada mehe saamiseks enda võimusesse. Sest tal tarvitses vaid end suguühtes tagasi hoida ja lasta mehel lõpuni pingutada, ilma et ta ise oleks tippu jõudnud, ning siis võis ta ühendust pikendada, tipu ja orgasmi saavutada, mees talle üksnes vahendiks.

Õeksed olid mõlemad kogenud armastust, kui puhkes sõda ja nad kiiruga koju saadeti. Kumbki polnud kordagi armunud noormehesse, kellega tal poleks olnud suuliselt väga lähedast suhet, see tähendab: kellega tal poleks olnud sügavat ühist huvi teineteisega KÕNELDA. Millist hämmastavat, põhjalikku, uskumatut põnevust pakub kirglik kõnelus mõne tõeliselt targa noormehega tund tunni järel päevast päeva kuude kaupa, ei olnud nad mõistnud enne, kui see nõnda läks. Paradiislik lubadus: Sinul peab olema mehi, kellega rääkida! oli jäänud välja ütlemata. Täide läks see lubadus aga enne, kui nad sellest üldse midagi teadsid.
Ja kui nende elavate ja vaimuvalguslike keskustelude virgutatud läheduse järel osutus seks enam-vähem möödapääsmatuks, siis mis seal ikka. See tähistas ühe peatüki lõppu. Pealegi oli see omaette põnev: kummaline võbisev erutus kehas, enese maksmapaneku lõplik puhang kui viimane sõna, haarav ja väga sarnane tärnide reaga, mille abil saab tähistada lõigu lõppu, teema katkestust.

Kui tüdrukud — Hilda kakskümmend ja Connie kaheksateist — aastal 1913 koju suvepuhkusele tulid, sai isale ilmselgeks, et nad armastust on kogenud.

L’amour avait passé par là, nagu keegi on öelnud. Ise elu­kogenud mees, laskis isa elul minna oma rada. Mis emasse puutub, siis tema, viimaseid kuid kiratsev närviline põdeja, soovis vaid, et tema tütred oleksid „vabad” ja „teostaksid end”. Tema ise ei olnud saanudki olla päris tema ise — selleks ei antud talle võimalust. Taevas teab mispärast, kuna ta oli naine, kes sai omaenda sissetulekut ja omaenda tahtmist. Ta veeretas süü mehele. Õigupoolest aga oli asi mingis tema meelde või hinge ammust ajast jälje jätnud mõjuvõimus, millest ta ei suutnud lahti saada. See polnud kuidagi seotud Sir Malcolmiga, kes jättis oma närviliselt vaenutseva ja ägeda naise iseennast kamandama ja elas omaenda tahtmist mööda.

Niisiis olid tüdrukud „vabad” ja läksid tagasi Dresdenisse muusika, ülikooli ja noormeeste juurde. Kumbki armastas oma noormeest ja nood vastavalt armastasid neid kogu vaimse külge­tõmbe kirega. Kõike seda ilusat, mida noormehed mõtlesid ja väljendasid ja kirjutasid, mõtlesid ja väljendasid ja kirjutasid nad nendele neidudele. Connie noormees oli musikaalne, Hilda oma tehnikahuviline. Ent elasid nad lausa oma neidude heaks. Nimelt mõtete ja vaimse ekstaasi poolest. Mõne muu asja poolest olid nad veidi tõrjutud, ehkki nad ise seda ei teadnud.

Ka nendest oli silmaga näha, et neid on läbistanud armastus, nimelt kehaline kogemus. See on huvitav, kui tabamatu, kuid ilmse muutuse tekitab see nii mehe kui ka naise kehas — naine on õitsvam, õrnalt ümaram, tema nooruslik nurgelisus pehmeneb ja ilme on kas murelik või võidurõõmus; mees on palju vaiksem, sissepoole pöördunum, juba tema õlad ja tuharad on kujult pigem kõhklevad kui enesekindlad.

Tegelik ihuline seksihurm oleks peaaegu allutanud õed võõrale meesvõimule. Siiski toibusid nad kiiresti, võtsid seksihurma kui aistingut ja jäid vabaks. Mehed seevastu, armuelamuse eest naisele tänulikud, andsid talle oma hinge. Ja seejärel nägid välja, nagu oleksid kaotanud šillingi ja leidnud kuuepennilise. Connie meesterahvas kippus mossitama, Hilda oma pilama. Aga sellised need mehed juba on! Tänamatud, ja rahul pole kunagi. Kui neid ligi ei lasta, lähevad nad seepärast vihaseks, et ei lasta, ja kui lastakse, lähevad ikkagi vihaseks mingil muul põhjusel. Või hoopis põhjuseta, peale selle, et nad on rahulolematud lapsed, keda on võimatu rahuldada, saagu nad mis iganes, tehku naine mis tahes.

Ent siis puhkes sõda ning Hildal ja Conniel tuli taas kiirustada koju, kus nad olid käinud juba maikuus, ema matustel. Enne jõule 1914 olid mõlemad saksa noorukid surnud, mispeale õed nutsid ja armastasid oma noormehi kirglikult, kuid hingepõhjas unustasid nad. Neid ei olnud enam olemas.

Õeksed elasid mõlemad isa, õieti küll ema majas Kensingtonis ja käisid läbi Cambridge’i noorte rühmaga, kes pooldas „vabadust” ja flanellpükse ja kurgu alt lahtisi flanellsärke, lihvitud laadi tundeanarhiat, sosinal voolavat kõnemaneeri ja äärmiselt peenetundelist käitumisviisi.

Ootamatult abiellus Hilda endast kümme aastat vanema mehega, tollestsamast Cambridge’i rühmast pärit vanemapoolse liikmega, kellel oli tublisti raha ja soe päritav amet riigiteenistuses ning kes kirjutas filosoofiaesseid. Hilda elas temaga väikesevõitu majas Westminsteris ja liikus ringi seda laadi riigiametnike paremas seltskonnas, kus inimesed ei kuulu päris tippu, kuid on või tahaksid olla ühiskonna tõeline vaimne koorekiht; kes teavad, mida nad räägivad, või räägivad, nagu teaksid.
Connie tegeles kergelt sõjaabitööga ja käis läbi flanellpüksiliste Cambridge’i radikaalidega, kes pilkasid tasakesi kõike — mõistlikes piirides. Tema „sõber” oli keegi Clifford Chatterley, kahekümnekahene noormees, kes oli koju kiirustanud Bonnist, kus ta õppis söekaevandamistehnoloogiat. Varem oli ta veetnud kaks aastat Cambridge’is. Nüüd oli temast saanud leitnant peenes rügemendis, nii et ta võis veel kohasemalt kõike pilgata, munder seljas.

Clifford oli ülemast klassist kui Connie. Connie kuulus jõukasse haritlaskonda, tema aga oli aristokraat. Mitte just kõrgaadlik, kuid siiski aadlik. Tema isa oli baronet ja ema oli olnud vikonti tütar.

Ehkki pärit paremast perekonnast ja kõrgemast seltskonnast kui Connie, oli Clifford omal kombel provintslikum ja pelglikum. Ta tundis end vabalt kitsas „suurilmas” ehk maa-aadlike seltskonnas, ent pelgas ja umbusaldas kogu seda teist suurt ilma, kuhu kuuluvad kesk- ja alamklassi määratud jõugud ning välismaalased. Kui päris tõtt rääkida, siis ta lausa kartis veidi kesk- ja alamklassi inimesi ning välismaalasi, kes polnud tema enda klassist. Mingil halvaval moel oli ta oma kaitsetusest teadlik, olgugi et privileegid kaitsesid teda piisavalt. See tundub kummaline, ent on meie päevade nähe.

Seepärast paelus teda Constance Reidi taolise neiu omapärane pehme enesekindlus. Tolles kaootilises välisilmas oli Connie palju suuremal määral omaenda valitsejanna kui Clifford omaenda peremees.

Sellegipoolest oli ka Clifford mässaja — ta mässas koguni oma klassi vastu. Või on ehk mässaja liiga tugev sõna, üleliia tugev. Teda oli vaid kaasa haaranud noorte seas hinnatud üldine protestilaine tavapära vastu, igasuguse tegeliku võimu vastu. Isad olid naeruväärsed — tema oma kangekaelne isa oli seda ülimalt, ja valitsused olid naeruväärsed — meie oma ootame-ja-vaatame-sorti valitsus oli seda eriti. Ja sõjaväed olid naeruväärsed ja vanad kindralitobud kõige täiega ja punase näoga Kitchener ülimalt. Sõdagi oli naeru­väärne, ehkki õigupoolest sureb seal võrdlemisi palju inimesi.

Tegelikult oli kõik natuke naeruväärne või väga naeruväärne — igatahes oli täiesti naeruväärne kõik võimuga seotu, olgu sõjaväes, valitsuses või ülikoolides. Ja kuna valitsev klass üritas teeselda valitsemist, oli seegi naeruväärne. Sir Geoffrey, Cliffordi isa, oli hästi naeruväärne, sest ta laskis oma puid maha raiuda ja vallandas kaevandusest mehi, et neid sõtta saadetaks, ise nii ohutult isamaaline, kuid ühtlasi kulutades kodumaa heaks rohkem raha, kui tal oli.

Kui preili Chatterley — Emma — tuli Kesk-Inglismaalt Londonisse halastajaõena tegutsema, tegi ta vaikselt üsna vaimukaid märkusi Sir Geoffrey ja tema sihikindla isamaalisuse kohta. Herbert, vanem vend ja pärija, naeris avalikult, kuigi need olid tema puud, mida kaevikute tugipalkideks langetati. Clifford aga naeratas veidi kohmetult. Kõik oli naeruväärne, tõsi küll. Aga kui see kõik liiga lähedale tuleb ja ise samuti naeruväärseks muutud …? Teistesse klassidesse kuuluvad inimesed, nagu Connie, võtsid vähemalt midagi tõsiselt. Nad uskusid millessegi.

Nad võtsid üsna tõsiselt lihtsõdurite muresid, sundusliku väeteenistuse ohtu, suhkru ja laste kommide nappust. Kõigis neis asjus olid võimukandjad muidugi naeruväärselt eksiteel. Südamesse võtta seda Clifford siiski ei saanud. Tema meelest olid võimukandjad naeruväärsed ab ovo , mitte kommide või sõdurite pärast.

Ja võimukandjad tajusid end naeruväärsena ja tegutsesid võrdlemisi naeruväärselt ning mõnda aega käis kõik nagu Kübarsepa jaburas teelaudkonnas. Kuni asjad arenesid sealpool väina ja Lloyd George tuli olukorda päästma siinpool. Ja see ületas juba naeruväärsuse piiri, nii et kergemeelsed noored ei naernud enam.

Aastal 1916 sai Herbert Chatterley surma ning Cliffordist tuli pärija. Seegi kohutas teda. Cliffordi tähtsus Sir Geoffrey pojana ja Wragby võsuna oli temasse nii sisse juurdunud, et tal oli võimatu sellest vabaneda. Ja ometi teadis ta, et seegi on suure kääriva maailma silmis naeruväärne. Nüüd on ta pärija ning vastutab Wragby eest. Kas pole see kohutav? Ja ühtlasi hiilgav ja samal ajal ehk täiesti totter.

Totrusest ei tahtnud Sir Geoffrey sõnagi kuulda. Kahvatu, pingul ja endassetõmbunud, oli ta kangekaelselt otsustanud päästa oma kodumaa ja oma positsiooni, olgu tegemist Lloyd George’iga või kellega tahes. Nii irdunud oli ta, nii lahus Inglismaast, mis tõeliselt oli Inglismaa, nii läbini võimetu, et ta arvas head koguni Horatio Bottomleyst. Sir Geoffrey toetas Inglismaad ja Lloyd George’i, nagu tema esivanemad olid toetanud Inglismaad ja Püha Jürit — mis vahe seal oli, jäi temast taipamata. Niisiis laskis ta puid langetada ning toetas Lloyd George’i ja Inglismaad, Inglismaad ja Lloyd George’i.

Ja ta soovis, et Clifford naise võtaks ja pärija muretseks. Cliffordile tundus, et isa on lootusetult ajast ja arust. Ent mille poolest ta ise kaugemale oli jõudnud, peale häiriva tunde, et kõik on naeruväärne, eriti tema enda seisund? Sest tahes-tahtmata tuli tal viimast tõsidust proovile pannes baronetitiitel ja Wragby vastu võtta.

Sõjast oli lõbus põnevus kustunud … surnud. Liiga palju surma ja õudu. Mees vajas tuge ja huba. Mees vajas ankrupaika turvalises maailmas. Mees vajas naist.

Chatterleyd, kaks venda ja õde, olid kogu suurest tutvus­konnast hoolimata elanud kummalises eralduses, ühiselt sulgunud Wragbysse. Eraldustunne liitis perekonda tugevamini, süvendas tunnet nende seisundi nõrkusest, kaitsetustunnet, hoolimata sellest või selle pärast, et neil oli aadlitiitel ja maa. Nad olid irdunud tollest tööstuslikust Kesk-Inglismaast, kus kulges nende elu. Ja oma klassist irrutas neid Sir Geoffrey tusatsev, kinnine, kangekaelne loomus, ja ehkki nad isa üle naersid, tundsid nad talle ka kaasa.

Kolmik oli otsustanud alatiseks koos elama jääda. Ent nüüd oli Herbert surnud ja Sir Geoffrey soovis, et Clifford naise võtaks. Sir Geoffrey mainis seda napilt — ta rääkis väga vähe. Siiski oli Cliffordil raske vastu panna tema sõnatult mõtisklevale pealekäimisele, et nii see peab minema.

Emma aga ütles: Ei! Ta oli Cliffordist kümme aastat vanem ning talle tundus, et venna naisevõtt oleks väejooks ja kõige selle reetmine, mille eest perekonna noored on seisnud.

Clifford abiellus ikkagi Conniega ja pidas temaga kuu aega mesinädalaid. Oli hirmus aasta 1917 ja nende suhtest sai niisama lähedane kui kahel inimesel, kes jäävad kokku uppuvas laevas. Clifford oli naist võttes alles süütu ja suguelu ei olnud talle kuigi tähtis. Nad olid selletagi teineteisele nii lähedased. Ja Conniet rõõmustas natuke see ligidus, mis oli ülalpool seksi, ülalpool meesterahva „rahuldust”. Clifford igatahes ei olnud eriti hakkamas selle „rahulduse” järele, nagu nii paljud mehed näisid olevat. Ei, nende lähedus oli sellest sügavam, palju isikulisem. Ja seks oli kõigest juhuslik lisand, üks neid organismi aegunud kummalisi toiminguid, mis kogu oma kohmakuses visalt jätkuvad, ehkki õigupoolest pole vajalikud. Last Connie siiski tahtis — kas või ainult selleks, et end kindlustada nadu Emma vastu.

Ent 1918. aasta algupoolel toimetati Clifford laevaga koju, keha purustatud, ja last ei olnud. Ja Sir Geoffrey suri hingevalusse.