Lapsed kaotanud ema: ärge tulge mulle õpetama, kuidas ma peaksin oma laste surmast üle saama!

 (24)
Lapsed kaotanud ema: ärge tulge mulle õpetama, kuidas ma peaksin oma laste surmast üle saama!
Photo by Anton Darius | @theSollers on Unsplash

Ma soovin, et inimesed mõistaksid - ma olen kaotanud kaks last ja leinan neid igavesti, kirjutab õnnetu ema Todays. Naise kolmikud sündisid 17 nädalat enne õiget aega ning kaks neist ei pidanud vastu. Kuigi see juhtus juba neli aastat tagasi, on valu ikka veel värske ning ema soovib, et inimesed mõistaksid teda paremini ega õpetaks, kuidas leinata.

"Mida päev edasi, seda selgemaks mulle saab, et see valu ei lähe kunagi minema. Ma ei saa kunagi üle sellest, et mu kaks last on surnud. Pean lihtsalt õppima selle tühjusega elama ja leidma viisi edasi liikumiseks. Kunagi ei saa ma enam selleks inimeseks, kes ma olin enne rasedust, nüüd olen loonud endale uue normaalsuse. Olen avastanud, et lein tabab mind kõige valusamalt just siis, kui ma seda kõige vähem ootan ning pisarad on osa mu igapäevaelust.

Aga inimesed mu ümber ei mõista mind. Lapse surmast ei ole harjutud rääkima ning inimesed eeldavad, et sellest saadakse lihtsalt üle ja liigutakse edasi. Mida päev edasi, seda vähem justkui tohiks ma sellele mõelda ja oma lastest rääkida. Mulle soovitatakse vähem minevikus sobrada ja keskenduda lapsele, kes elus on. Mind on kritiseeritud selle eest, et ma avalikult ja ausalt oma kahest inglist jutustan. Samuti on mind "lohutatud" lausetega nagu "nad on nüüd paremas paigas" ja "kõik juhtub põhjusega". Püüan mõista, et inimesed tahavad selliste kommentaaridega ainult head, aga tegelikult lõikavad need otsekui noaga.

Ka mina ise ei oleks iial arvanud, et lein on ka rohkem kui neli aastat hiljem veel nii värske ja võimas. Aga lein ei mahu ühte väikesesse kastikesse, mis on kõigi jaoks ühesugune. Ta on ülevoolav ja kõikehõlmav ning saab osaks su eksistensist. Ma siiani ei oska ilma oma lasteta elada. Ma ei oska nende kaotusega leppida ja "normaalselt" elama hakata. Ja ma ei taha, et keegi, kellel pole õrna aimugi, mida ma tegelikult läbi elan, tuleb mulle ütlema, kuidas ma peaksin käituma või mõtlema."