Lapsed on julmad — nädalate ja kuude kaupa piinlemist kooliseinte vahel…

 (52)
Katkend K. Ehini raamatust "Paleontoloogi päevaraamat"
Lapsed on julmad — nädalate ja kuude kaupa piinlemist kooliseinte vahel…
Foto: Annika Haas, Eesti Ekspress

Katkend Kristiina Ehini raamatust "Paleontoloogi päevaraamat", mis ilmus kirjastuse Petrone Print "Aja loo" sarjas.

Kõik kolm esimest kooliaastat vihkan kooli kogu südamest. Hais peldikutes, kus piss nõretab mööda harimata betoonpõrandaid; potte ei ole, on vaid mingid jubedad augud, mille kohta vanemad lapsed räägivad õudukaid. Kelle koolikott olla sinna topitud, kelle prillid, kelle jalatsid, kelle rahakott. Kuidas ohvreid sinna kinni pandud… Mäletan kohutavalt vastu kajavaid seinu ja koridore, mäletan pidevat naeru ja kisa, müra, mida mina — vaid neli päeva lasteaias käinud laps — välja ei suutnud kannatada. Jooksin vahetundide eest peitu pimedasse kaardiruumi, kus tegelikult poleks tohtinud olla…
Mäletan, kuidas vahetundide ajal Marjet, pisut vanamoodsalt riietuvat suure kondiga blondi tüdrukut, kinni hoiti. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, et piinajad on mu oma klassi tüdrukud, need kõige särtsakamad!
See pilt ei lähe mul meelest. Nad piiravad ohvri kambakesi ümber ja rebivad siis tolle sinise kooliseeliku sabad pea kohale. Täie jõuga hoiavad nad teda kinni. Ohver rabeleb. Sukkpüksid on natuke väikesed ja kipuvad suure rabelemise peale alla vajuma. Keegi peab silmas, et õpetajat ei tuleks. Marje röögib ja läheb näost tulipunaseks. Ta hammustab ja küünistab.
Seisan klassiuksel nagu naelutatud, ma ei julge liigutada. Ma ei suuda lahkuda. Veel pole ma Hirvepargi liivakasti äärelt väikese vene poisi hõredatesse juustesse sülitanud ja ma ei mõista veel, missugune meeletu äng võib panna üht last teist kiusama.
Nii kestab see nädalate ja kuude viisi. Marje piinamine läheb lahti niipea, kui õpetaja on meie kolmanda korruse klassist alla õpetajate tuppa läinud. Marje möirgab, kuid mõne kuu pärast ta naerab — alistunult, tümaks tehtuna laseb ta sel toimuda. Ma ei saa aru, kuidas ta võib naerda. Siis ei tea ma veel midagi sellest, kuidas rikutakse õrnas eas piire, mida on väga raske hiljem parandada. Mitte keegi ei tea. Sellest ei räägita ega kirjutata. Tüdrukud võtavad kasutusele uued piinamisvahendid. Nad rebivad ohvri seeliku üles ja kutsuvad siis kohale poisid. Marje möirgab jälle ja piinajatel on vahva. Poistel on minu arvates häbi. Aga mõni neist püüab ka kõva mees olla ja kiusab Marjet kaasa.

Seotud lood:

***

Kiiresti möödub ta…
Sõber, kas mäletad sa…
See on kooliaeg armas…

Umbes nii üürgab „Laulukarusselli” vinüülplaat. Õel on selle plaadi peal oma lemmiklaulud, ka klassiõdedel on. Mulle aga hakkab see vastu. Praegu kuulan seda plaati ega saa aru, mis mulle toona nii ebameeldiv tundus. Äkki saan aru: neis lauludes on nõuka aja tüdruku ideaalkuju — see helearmas eeskujulik hääleke, millega kohe seostuvad patsid ja tutipaelad ning need ohutud ja „õiged” lauluteemad kodust ja sõprusest… See väline armsus seostub mul meie klassi julma tüdrukutevõimuga, mida olen hakanud kartma ja põlgama.

Sõidame vana bussiloguga Raplast Pirita purjespordikeskusse ujuma, oleme vist teises klassis. Iga kord on kaasas kaks lapsevanemat. Seekord on üks neist minu ema.
Lapsed, täna peate eriti tublid olema, sest kui keegi ulakust teeb, kirjutab Kristiina ema selle kohe raamatusse, sädistab õpetaja.
Ema on teinud mulle kaasa võileivad kalakonserviga. Näen, kuidas tutipaelakandjad, kel on alati hõrgud singivõileivad kotis, selle peale nina kirtsutavad. Tagapingis lüüakse käredast pakasest ja seestpoolt härmas aknaklaasidest hoolimata laul lahti.

Lenin, inimene suur ja üllas…
Lenin, maailm tema näoga…

Müksan ema ja vahetan temaga pilke. Ema polnud kodus uskunud, kui rääkisin, et meie klassi lapsed vabatahtlikult väljaspool muusikatundi Lenini-laulukesi laulavad. Ema vaatab enda ette ja näib mõtlik. Varsti läheb ta tolle teise emaga juttu puhuma. Vaatan aknast välja.
Sõidame mööda Seli teeotsast, mida mööda saab mu vanatädi Frieda ja tema mehe Armini juurde. Seal olen ema ja isaga koos nii palju kordi käinud. Siit külmavõetud koolibussist vaadates tundub selle vanapaari südamlik ja külalislahke nelja-käe-klaverilugude, viiuli, küünalde ja teemantkõrvarõngaste maailm nii kauge ja ebareaalne.
Jõuame kohale. Treener Meeri on laiaõlgne naine ja tal on lastest täiesti suva. Ta on sportlane, kelle töökohustuste hulka kuulub hordide viisi Eesti algklassilaste elementaarsel tasemel ujuma õpetamine. Ta kamandab meid, tüdrukuid, riidehoidu rivvi.
Nüüd, tema hääl on läbilõikav nagu tänane pakane, mis näib olevat tunginud isegi siia, ENSV eliitujula riietusruumi, võtate ennast ü-le-ni paljaks. Ma kordan, ü-le-ni! Ma ootan! Aega on kolm minutit! Siis olete tagasi siin rivis, trikoo, seebikarp, nuustik ja ujumismüts käes!
Meeri jääb meid vangivalvuri ülbusega silmitsema, kui me oma provintsiplikade karupükse jalast kisume, külmavalgeid varbaid hõõrume ja suusakampsuneid üle pea sikutame.
Isegi kõige ülbemad meist ei julge iitsatada.
Keegi on jõudnud Marje trikoo prügikasti toppida ja juba ta kriiskab nii, et mulle tulevad külmavärinad peale. Ka mina ei leia kohe oma trikood ujumisasjade kotist üles ja mulle tuleb peale halvav hirm. Kas nüüd on ikkagi minu käes kord? Õnneks on trikoonatuke ikka käteräti voltide vahel olemas.
Siis kamandab Meeri meid, porgandpaljaid plikatirtse, uuesti rivvi. Nüüd õpetab ta meile, kuidas ennast pesta, ja meid kõiki pahandab, et ta meid niimoodi kurja häälega kamandab. See tunne ühendab meid hetkeks.
Peseme ennast kordamööda kolme jaheda duši all ja Meeri vaatab valvsalt pealt, et keegi ennast kuskilt pesemata ei jätaks. Tunnen ennast väga kohmetult. Ma pole end veel kunagi varem nii kaitsetult tundnud kui tolle kurja Meeri kullipilgu all. Siis kõlab treeneri läbilõikav vile ja me peame toppima pähe ujumismütsid, tirima selga trikood ning marssima rivis, sõrm suu peal, basseini.
Saaks see juba läbi, oleks ma juba kodus, palun mõttes. Mul on külm.
Saad näha, selles ujumaskäimises pole mitte midagi toredat, oli mulle aasta vanemas klassi õppiv õde elutargalt lausunud. Ma polnud uskunud, aga nüüd näen, et niisama sulistada Meeri tõepoolest ei luba ja tema läbilõikav hääl ja vilistamine hirmutavad kõiki. Pahandusetegijad kamandab ta kaldale klaasukse juurde seisma ja see on külm ning häbiväärne koht. Mu nina on kloorivett täis, neelan seda suutäite viisi, kui püüan teistest mitte maha jääda ning ühest basseiniotsast teise liikuda. Lükkan põhjast jalgadega hoogu ja loodan niimoodi varjata tõsiasja, et ma ei oskagi veel ujuda. Meeri märkab seda siiski ja ma saan paha ning laisa lapse kuulsuse. Ema on kuskil klaasukse taga, teda basseini äärde ei lubata. Õnneks ta ei kuule, kuidas Meeri minu peale karjub, ja minagi pistan pea vee alla nagu kalastav part — vesi summutab natukenegi selle troostitu ujumistunni kiledat kaja.
Ema ütleb õhtul kodus, et näin talle kuidagi kurb. Ema ütleb ka seda, et ujumine on ju üks tore asi, see võiks lapsi ometi rõõmustada. Mul hakkab köha ja nohu, varsti jään kõrvapõletikku ega pea õnneks paar nädalat kooli minema, ujumisest rääkimata.

***

Kui uuesti kooli lähen, olen teistest veel rohkem võõrdunud. Vahetundidel on hakatud mängima ringmänge ja see on minu meelest väga tore. Mu süda lausa hüppab sees, kui kõik kätest kinni võtavad, ent varsti märkan, et mind ei võeta üldse ringi sisse keerutama ja seal käib ainult kindel tüdrukute tuumik. Sõbrannad võtavad keerutama sõbrannasid ja mina ei pääse löögile. Olen vist liiga palju puudunud, sellise peale ei saa loota. Viimaks võtab keegi mõnitamise mõttes keerutama Marje ning pühib pärast tema puudutamist demonstratiivselt käed seelikusse puhtaks. Marje jääb kohkunult ringi sisse ja nüüd on käes tema kord. Ta võtab minu. Me keerutame esimest korda, käest kinni. Tal on kuidagi jahused ja kuivad käed, aga ta keerutab hästi ja me saame sisse tugeva hoo. Seelikud lehvivad sündsalt ja silmad säravad.

Põleb tuluke, vilgub leegike,
tema valgus mulle näitab, kus mu sõbrake.
Shooder, shooder,
sind ma oma sõbraks võtan,
kingituseks sulle kingin lillekse.

Sõpru meist ei saa, aga mingi õlatunne jääb meid siduma. Olen paar korda vahetunnis Marje kaitseks välja astunud ja ringmängudes keerutame nüüd tihti koos. Piinamised jäävad harvemaks ja lõpevad viimaks. Aga halvakspanu jääb kuni Marje lahkumiseni kes teab kuhu.

***

Praegu tahaksin selle väikese iseenda, Marje ja veel mõne lapse sealt purjespordikeskuse ujulast välja tõsta, korjata kokku kõik algklasside koridorides ja klassiruumides konutavad „lastud varesed” ning nad siinsamas oma Munga tänava kamina ees üles soojendada, neile muinasjuttu lugeda ja öelda, et too Meeri, need igavad tunnid ja ohtlikud vahetunnid on üks lapsepõlve paha unenägu, mis läheb mööda. Tahaksin võtta sel väikesel koolikartlikul iseendal käest kinni ja viia ta vahetundide lärmi eest seal vanas algklasside majas kaardiruumi varjule. Tahaksin öelda talle:
Sa võid siin olla, ära karda. Selles pole midagi imelikku, et sulle ei meeldi see kaikuv müra siin koridoris. Imelik pole ka see, et see poolsünteetiline koolivorm sulle selles suures kivimajas sooja ei anna. Siin on hea väike ruum ja pisut soojem. Siin saad hinge tõmmata.