Lastehaiglas tööl: olen närvis ja väsinud ning ma pole siin veel poolt päevagi veetnud

 (3)
Lastehaiglas tööl: olen närvis ja väsinud ning ma pole siin veel poolt päevagi veetnud
FreeImages.com/weatherbox

Katkend Liis Paltsmari raamatust "Minu Costa Rica" kirjastuselt Petrone Print.

Läheme mööda ilmatuma pikki koridore kirurgiaosakonda ühe väikese poisi juurde. Ta emal on ennast vaja veidi turgutada ja duši all käia ning meie jääme senikaua poisikese und valvama. Palati voodites lebab kümmekond last. Seinad on värvitud siniseks ning krohvi kukub nii seintelt kui lagedelt. Kuidagi kõle on. Lastehaiglate seinad on tavaliselt ikka soojades ja lõbusates toonides, kuid siinne interjöör meenutab pigem geriaatriaosakonda — külmad toonid, kõledad ruumid. Seinte ääres seisavad üksteise järel võrevoodid, mille vahel on vaid üksikud plasttoolid, kus emad ööd-päevad läbi oma lapsukese kõrval istuvad. Mul on seda väga kurb vaadata ning mõtlen Eesti lastehaiglate vastsündinute osakondade peale, kus emadel on oma voodid ning palatites on sageli ka mähkimislauad. Mõistan, et see on luksus, mis tundub meile täiesti iseenesestmõistetav.

Osakonna peale on heal juhul paar õde, nende valve all on 30–40 last. See teeb iga lapse kohta kaks minutit tunnis. Sanitare on veidi rohkem, kuid ega seegi abiks ole, kui emal on vaja pesema või keha kinnitama minna. Keegi peab ju lapse juurde jääma. Neid lünki tulevadki täitma vabatahtlikud, kes valvavad ja poputavad lapsi nii kaua, kuni emad duši all käivad, kohvi joovad, end kosutavad või hoopiski tunnikeseks pikali viskavad.

Seotud lood:

Istun poisikese voodi ääres. Maria Eugenia vatrab vahetpidamata kõigiga, kes palatis viibivad. Minu kõrval istub oma väikest tütart valvav ema. Ta vaatab mind ja naeratab.

„Hola!“ ütlen arglikult. Jääme omavahel viipekeeles ning algelises hispaania keeles rääkima ja nii muuseas uurin, et mis ta lapsel viga on. Hiljem saan Maria Eugenialt selle pärast pragada: „Me ei tohi vanematelt midagi isiklikku küsida! Kõige vähem haiguste kohta.“

Mille kohta ma siis veel küsin, mõtlen kurvalt. Ülikoolitarkusele keskendudes tundub mulle, et laualt on pühitud ainus jututeema, mis mind vanematega siduda võiks. Tühjast-tähjast ning ilmast rääkida tundub ju ka narr.

Istume lapse juures tunnikese või paar. Ja ma ei saagi teada, mis diagnoosiga see lapsuke siin haiglas on! Kui ema tagasi tuleb, liigume meie edasi. Pärast pikka mõtlemist küsin Maria Eugenialt, mis see siis üleüldse on, mida ma siin haiglas tegema pean. Olen segaduses, tunnen lausa ängi, sest töökohustustest ei ole mulle keegi veel senini midagi rääkinud ning näen selgelt, et siiani ei kulge asjad üldse nii, nagu minu romantilises ettekujutuses. Sellessamas, kus ma koos siinsete arstidega elusid hakkan päästma.

„Kõik, mida vaja,“ ütleb Maria Eugenia lahkelt naerdes. „Ära muretse! Tuled hommikul üles kontorisse ja sulle öeldakse, mida sel päeval tegema pead. Lähme vaatame nüüd põletusosakonda. Kas sa tead, kus see asub?“

„Ei. Ma tean vaid seda, et oleme kirurgiaosakonnas. Kui ma peaksin siit praegu üksi kontorisse minema, siis ei leiaks ma seda üles. See on mu esimene päev ja ma olen üsna eksinud. Palun, kas sa näitaksid mulle veidi veel?“ küsin rahutult. Olen närvis ja väsinud ning ma pole siin veel poolt päevagi veetnud.

Maria Eugenia on natuke üllatunud, siis naerab mu sõnade peale kõvasti ja hakkame korrus korruse, koridor koridori haaval osakondi läbi käima. Alguses tundub mulle, et need keerdkäigud ei jää mulle iial meelde. Mõnes mõttes see nii ka läheb, sest haigla labürintide avastamine jätkub enam-vähem viimase päevani: alatasa avastan mõne uue ukse või koridori, labori või arhiiviruumi, millest mul polnud õrna aimugi.