Laupäevalehe LP romaanisarja teos "Madisoni maakonna sillad": üheksa aasta eest, pärast viieaas­tast abielu oli naine ta maha jätnud..

 (1)
e-sigaret
Foto: Priit Simson

Robert James Walleri “Madisoni maakonna sillad” on üks neid raamatuid, mille kohta võib öelda: “Tuli, nägi, võitis.” Sellest 1992. aastal ilmunud õhukesest raamatust sai üks 20. sajandi enim müüdud raamatuid — üle 50 miljoni eksemplari maailmas. Mõni ime siis, et raamatu järgi ei ole tehtud ainult film, vaid viimase variatsioonina ka muusikal.

1965. aasta 8. augusti hommikul lukustas Robert Kincaid Bellinghamis Washingtoni osariigis ühe ebamäärase kujuga üürimaja neljandal korrusel oma väikese kahetoalise korteri ukse. Ta kandis fotovarustust täis pakitud seljakoti ja kohvri puutrepist alla tagaõuele, kus majaelanikele reserveeritud parkimisplatsil ootas tema vana Chevrolet pikap.

Teine seljakott, keskmise suurusega külmik, kaks statii­vi, Cameli sigaretiplokid, termos ja puuviljakott olid juba autos. Kitarrikast oli taga autokastis. Kincaid seadis selja­kotid istmele ja paigutas külmiku ning statiivid põranda­le. Ta ronis autokasti, sättis kitarrikasti ja kohvri autokasti nurka ning kinnitas need paraja pesunöörijupiga seal ve­deleva tagavararehvi külge. Kulunud rehvi alla lükkas ta musta presenditüki.

Ta istus rooli taha, süütas Cameli ja võttis mõttes läbi kogu nimekirja: kakssada rulli mitmesugust filmi, enamikus pika säriajaga Kodachrome’i; statiivid; külmik; kolm kaamerat ja viis objektiivi; teksad ja khakiriidest püksid; särgid; rohkete taskutega pildistamisvest. Korras. Kõike muud võib ka tee pealt osta, kui midagi on maha jäänud. Kincaidil olid jalas pleekinud Levi’se teksad ja hästi sisse­kantud Red Wingsi välisaapad, seljas kaitsevärvi särk ja selle peal oranžid traksid. Laiale nahast püksirihmale oli kinnitatud originaaltupes Šveitsi sõdurinuga.

Seotud lood:

Ta vaatas kella: kaheksa seitseteist. Mootor läks käima teisel katsel, ta tagurdas välja, vahetas käiku ja sõitis hä­muse päikese all mööda puiesteed linna poole. Ta läbis Bellinghami tänavad, võttis kursi lõunasse mööda Washingtoni 11. maanteed, sõitis mõne miili piki Puget Soundi kallast ja suundus siis ida poole, kuni tee varsti ristus 20. magistraaliga.

Vastu päikest pöörates alustas ta pikka käänulist teed läbi Kaskaadide. Talle meeldis see maa ja ta tundis end lahedalt, peatus aeg-ajalt, et tulevaste ekspeditsioonide tarvis ülestähendusi kirja panna või pilte teha, mida ta ise „meelespeadeks” nimetas. Need kiirfotod aitasid meenu­tada kohti, mida ta ehk uuesti külastada tahaks, et neid põhjalikumalt uurida. Õhtu eel pööras ta Spokane’i juu­res põhja poole ja sõitis välja 2. magistraalile, mida möö­da ta tahtis jõuda põhjaosariikide ristteljel asuvasse Duluthisse Minnesotas.

Ei tea mitmekümnendat korda elu jooksul soovis ta, et tal oleks koer, võib-olla jahikoer, kes teda niisugustel rei­sidel saadaks ja kodus seltsiks oleks. Aga ta oli tihti ko­dust eemal, enamasti kusagil võõral maal, ja looma suh­tes poleks see õiglane. Ent ometi mõtles ta sellele. Mõne aasta pärast on ta raske välitöö jaoks juba liiga vana. „Siis ehk saangi endale koera võtta,” ütles ta haljale okaspuu-müürile, mis autoakna tagant mööda veeres.

Niisugused sõidud tekitasid temas alati inventuuritegemise meeleolu. Selle hulka kuulus ka koer. Robert Kincaid oli nii üksildane, kui üldse olla saab, ainuke laps, mõlemad vanemad surnud; kaugemad sugulased olid kaotanud kontakti temaga ja tema nendega, lähedasi sõp­ru ei olnud.
Nimepidi tundis ta meest, kellele kuulus nurgapood Bellinghamis, samuti fototarvete kaupluse omanikku, kelle käest ta oma varustuse ostis. Samuti olid tal ametli­kud tööalased suhted mitme ajakirjatoimetajaga. Peale selle ei tundnud ta lähemalt õieti mitte kedagi ega tuntud ka teda. Harilikud inimesed ei sõbrune kergesti mustlas­tega, ja eks ta natuke mustlase moodi olnudki.

Ta mõtles Marianile. Üheksa aasta eest, pärast viieaas­tast abielu oli naine ta maha jätnud. Nüüd oli Kincaid viiekümne kahe aastane; naine on seega varsti nelja­kümnene. Mariani unistus oli saada muusikuks, folklauljaks. Ta oskas kõiki Weaverite laule ja esitas neid päris kenasti Seattle’i kohvikutes. Vanasti, kui Kincaid juhtus kodus olema, sõitis ta Marianiga popkontsertidele ja is­tus publiku hulgas, kui naine laulis.