Lugeja hingekriipiv koolikiusamise lugu: kõik algas sellest, kui ma esimesse klassi astudes julgesin klassiliidritele öelda, et nad ei meeldi mulle

 (16)
Lugeja hingekriipiv koolikiusamise lugu: kõik algas sellest, kui ma esimesse klassi astudes julgesin klassiliidritele öelda, et nad ei meeldi mulle
Foto: Shutterstock

Üks lugeja soovib tõstatada teadlikkust koolikiusamise kohta, mistõttu otsustas ta jagada enda hingekriipivat lugu.

"Kaadri tagune tumedam pool selle helkiva ja ilusa kõrval. Kilingi-Nõmme hingemafia. Mu elus on olnud päris mitu valusat sündmust ning kirjutan ühest neist intiimselt ja avalikult.

Tahan kirjutada sellest, mis toimus ning koolikiusamisest selleks, et inimeste teadlikkust tõstatada ning näidata, mis tegelikult maskide taga toimub.

Äratuskell.

Kõik algas sellest, kui ma esimesse klassi astudes julgesin klassiliidritele avaldada, et nad ei meeldi mulle ning alates sellest algas 11 aastat kestev terror, kus terve klass ning seejärel ka kool, pöörati minu vastu. Oli inimesi, kes võtsid põhilistest kiusajatest eeskuju ning asusid mind samuti mõnitama lootes saada "eliidi" klassi sisse. Oli inimesi, kes kartsid minuga suhelda, sest kartsid sattuda samasse kasti. Ma ei saanud koridori peal rahulikult kõndida ühe klassi ruumi juurest teise juurde ilma, et keegi oleks mulle midagi halba öelnud.

Ma tundsin end isoleerituna ning hakkasin iseendasse tõmbuma. Ma kartsin avaldada oma arvamust, sest kartsin hukkamõistmist.

Pärast tunde oodati mind traditsiooniliselt kambakesi garderoobi juures, et mind terroriseerida ning oli ka kordi, kus kõndisin pärast tunde koju ning mind jälitati kambakesi. Pöörati ringi sisse ning ässitati, et ma kellelegi kallele läheksin. Alati tehti seda kambakesi. Mitte kunagi üksi. Mind piirati
sisse alati mitmekesi. Ma olin laps. Ma olin noor. Ma tundsin end kaitsetuna ning et keegi ei saanud mind aidata. Ma tundsin end lootusetus seisus. Olid nii mõned korrad, kus ma pärast kooli koju läksin ja arsti rohu sahtli endale kurku tühjendasin.

Seotud lood:

Kogu see kiusamine nagu kiusamised üldiselt, oli avalik saladus. Õpetajad sellele ei reageerinud. Pigem hoiti just klassiliidreid, et lugupeetud linnahärrade ning linnapreilide silmis heasse hinnangusse jääda. Oli vaid üks kord, kus algklasside klassijuhataja kutsus kolmiku kõigi ette enne
kehalise kasvatuse tundi, kus kolmik siis seisis oma aukartlikus uhkuses.

Praegu, 27-aastasena, kuskil jalutades, kui kamp täiskasvanud inimesi tuleks ja mind sisse piiraks või mind koju jälitaks, läheks see ahistamise alla ning ma kutsuks neile lihtsalt politsei. Minu jaoks on uskumatu mõelda, et laste ja noorte seas aga on selline käitumine justkui "normaalne" suhtlus dünaamika.

Ma ei olnud ainus. Hilisemalt valiti välja veelgi teisi "teistsuguseid" inimesi, kelle psüühhikat hävitama hakata. Tavaliselt ikka selliseid, kes ei olnud tulnud just kõige tugevamatest perekondadest.

Me kõik olime lapsed, noored... Öeldakse, et kõik algab kodust. Tõenäoliselt koges nii mõnigi neist sarnast "armastust" aka terrorit omaenda kodus, millega laps siis ise tegeleda ei osanud, vaid hakkas väljas pool kodu välja elama.

Kogu see terror jättis minu psüühikasse tugeva jälje, mida ma mitmeid aastaid iseendale ei teadvustanud, vaid elasin autopiloodil. Ma kartsin inimesi, eriti inimesi kampades, ma kartsin elu, ma olin ärevil inimeste keskel olles ning ma olin depressioonis. Isegi ennast hävitav. Ma arvasin, et mul on midagi viga ja et ma olen väärtusetu. Ma hakkasin end teistest inimestest vastandama. See rikkus ka mu tolleagse koolitee. Minust sai maailma ohver. Proovi kõndida nendes kingades.

Samal ajal kui eliitkolmik oma power ego tripist oli oma eluga liikunud edasi hoopis sujuvamalt mõistmata, milliseid tagajärgi nende käitumine põhjustanud oli. Mingil ajahetkel jagasin oma feissbuuki seinal Tanel Padari postitust koolikiusamise kohta, mille järgselt üks kiusajatest mu sõbralistist välja kustutas, sest ilmselt puudutas see midagi temas ja ta ei vajanud sellist negatiivsust enda ellu, kuna talle meeldib mõelda, et ta on kõige parem inimene üldse ning see häiriks tema vaadet iseendast.

Ma ei ole ingel. Ka mina olen inimestele enda elus haiget teinud, aga mitte tahtmisega end võimukamana tunda või et neile haiget teha, vaid puhtast inimlikust eksimusest ja isekusest ning ma olen ka selle eest vabandanud.

Mitte ükski nendest inimestest ei ole kunagi mu ees oma käitumise eest vabandanud. See on varjatud pool selle helkiva esikaane taga, mille varjutagust isegi praeguses küpsuse astmes ei ole suudetud endale teadvustada.

Sõitsin täna metroos. Minust vasakul pool olid kolm kuskil üheksa aastast poissi, kes demonstreerisid, kuidas üks neist teisele molli oli virutanud ning kratist kinni võtnud.

Minust paremal pool istusid kolm kuskil 17-aastast poissi, kes siis lastest eeskuju võtsid ning ka üksteist sakutama hakkasid.

See olukord tekitas kõikides inimestes, kes metroos antud hetkel istusid, ebamugavust. Ebamugavust, kuna inimesed ei oska noorte vahelise vägivallaga tegeleda ning puudub teadlikkus.

Tänasel päeval tahan ma öelda ka aitäh, kuna olen leidnud endas tõelise tugevuse, mis ei vaja selle tundmiseks teistest inimestest üle sõitmist. Ning ma soovin teile sama!

Arvestades tagasidet, mida olen saanud, tahan lisada veel seda:

Esiteks, Iseendaga tuleb rahu sõlmida, aga...

Ma tahan öelda kõigile, kes on olnud või on parasjagu taolises situatsioonis... Teil on õigus oma arvamust avaldada ning teil on ka õigus oma tundeid tunda ning end mitte süüdi tunda nende tundmise eest ning võtta enda aeg need tunded endas läbi töötada selle ajaga, mis ta teil võtab. Teil on täielikult see õigus! Vastasel juhul on teid lihtsalt taaskord vaikima pandud ja psühholoogiselt manipuleeritud end süüdi tundma umbes sama dünaamikaga nagu teid kiusati, et võib-olla olite ise süüdi, teil oli midagi viga või oleks võinud end kaitsa. Ärge laske tähelepanu probleemilt kõrvale juhtida.

Soovitan enda kõrval hoida toetavad inimesed ning tugevalt kaitsa iseenda psüühikat sellel hetkel.

Kiusajad teavad, mida sa tunned, sinu reaktsioon annabki kiusajatele jõu, eriti see reaktsioon, kus kiusaja näeb, et ongi sinu enesetunde üle kontrolli saavutanud ning tunnebki end võimsamana selle tagajärjel, kuna ta seesmiselt tegelikkuses tunneb end täiesti võimetuna ning tal on vaja seda võimutunnet saada vaja väljaspoolt iseennast. Kiusajat lihtsalt ei huvita see, mida see tunne sinus tekitab või kuidas see sind mõjutab, kiusajat huvitab ainult see, mida ta ise tunneb. Täielik isekus.

Seiske iseenda eest ning astuge kiusajatele vastu! Ärge kuulake, uskuge või võtke hinge, mida kiusaja teile ütleb. Te olete unikaalsed, väärtuslikud, tugevad ning armastust väärt just sellisena nagu te olete! Uskuge iseendasse! Armastage iseennast!

Ja kui teil kodudest ei ole antud kaasa piisavalt tugevat vundamenti, et iseendasse uskuda, siis otsige täiskasvanuid, kes teist aru saaks. Kõik läheb paremaks! Ning küsige abi Universumilt ning USKUGE, et see abi tuleb! Elu on palju enamat kui silmaga nähtav.

Koolikiusamise kohta tasub rohkem lugeda portaalist Peaasi.ee ja vajadusel küsida nõu ka nõustajalt. Kasulikku infot leiab ka Kiusamisvaba Kooli kodulehelt, kus on olemas ka miniõpik lapsevanematele.