"Kaadri tagune tumedam pool selle helkiva ja ilusa kõrval. Kilingi-Nõmme hingemafia. Mu elus on olnud päris mitu valusat sündmust ning kirjutan ühest neist intiimselt ja avalikult.
Tahan kirjutada sellest, mis toimus ning koolikiusamisest selleks, et inimeste teadlikkust tõstatada ning näidata, mis tegelikult maskide taga toimub.
Äratuskell.
Kõik algas sellest, kui ma esimesse klassi astudes julgesin klassiliidritele avaldada, et nad ei meeldi mulle ning alates sellest algas 11 aastat kestev terror, kus terve klass ning seejärel ka kool, pöörati minu vastu. Oli inimesi, kes võtsid põhilistest kiusajatest eeskuju ning asusid mind samuti mõnitama lootes saada "eliidi" klassi sisse. Oli inimesi, kes kartsid minuga suhelda, sest kartsid sattuda samasse kasti. Ma ei saanud koridori peal rahulikult kõndida ühe klassi ruumi juurest teise juurde ilma, et keegi oleks mulle midagi halba öelnud.
Ma tundsin end isoleerituna ning hakkasin iseendasse tõmbuma. Ma kartsin avaldada oma arvamust, sest kartsin hukkamõistmist.
Pärast tunde oodati mind traditsiooniliselt kambakesi garderoobi juures, et mind terroriseerida ning oli ka kordi, kus kõndisin pärast tunde koju ning mind jälitati kambakesi. Pöörati ringi sisse ning ässitati, et ma kellelegi kallele läheksin. Alati tehti seda kambakesi. Mitte kunagi üksi. Mind piirati
sisse alati mitmekesi. Ma olin laps. Ma olin noor. Ma tundsin end kaitsetuna ning et keegi ei saanud mind aidata. Ma tundsin end lootusetus seisus. Olid nii mõned korrad, kus ma pärast kooli koju läksin ja arsti rohu sahtli endale kurku tühjendasin.
Kogu see kiusamine nagu kiusamised üldiselt, oli avalik saladus. Õpetajad sellele ei reageerinud. Pigem hoiti just klassiliidreid, et lugupeetud linnahärrade ning linnapreilide silmis heasse hinnangusse jääda. Oli vaid üks kord, kus algklasside klassijuhataja kutsus kolmiku kõigi ette enne
kehalise kasvatuse tundi, kus kolmik siis seisis oma aukartlikus uhkuses.
Praegu, 27-aastasena, kuskil jalutades, kui kamp täiskasvanud inimesi tuleks ja mind sisse piiraks või mind koju jälitaks, läheks see ahistamise alla ning ma kutsuks neile lihtsalt politsei. Minu jaoks on uskumatu mõelda, et laste ja noorte seas aga on selline käitumine justkui "normaalne" suhtlus dünaamika.