Mina olen juba ammu olnud Jaan Tätte suur austaja. Tema lihtne ja rahulik olek ning mõnus madal hääl lummasid mind hetkest, kui teda esimest korda laval nägin. Vot selline on tõeline mees, mõtlesin ma. Kui kuulsin, et ta mängib kitarri ja laulab ka, oli minu mõistus kadunud. Kuulasin ribadeks tema kaks esimest kassetti ning käisin kuulamas nii paljusid esinemisi kui vähegi jaksasin. Esimesed kontserdid olid mõnusamad — rahvast oli vähem, esinemispaigaks tavaliselt mõni kohvik või pubi, eriti mõnusad õhtud olid vanas Kolumbus Krisostomuses. Istusin alati Jaanile võimalikult lähedale, vaatasin talle armunult otsa ning laulsin ennastunustavalt kõik laulud kaasa. Mõnikord vaatas ta mulle otsa ka, seda tunnet pole võimalik kirjeldadagi. Lõpuks jäid isegi need jutustused pähe, mida nad Marko Matverega laulude vahele rääkisid. Kui mõnus oli tema lugusid kuulata...jutustada oskab ta mõnusasti, kaasakiskuvalt. Ilmselt on kõik Tätte austajad korduvalt kuulnud lugu märjast koerast, milleta ei möödunud vist ükski kontsert:) 

Mõtlesin alati, et mees, kes oskab nii ilusaid sõnu mõelda, öelda ja laulu sisse panna, on väga õnnelik inimene. Kindlasti on tegemist mehega, kes jumaldab oma naist ja kes oskab hinnata oma perekonda. Kui tema sees on midagi nii kaunist, ei ole ju võimalik, et ta on täitsa tavaline mees, kes jätab oma sokid vedelema, ei viitsi prügi välja viia ja veedab aega pigem sõpradega pubis kui kodus pere juures. Hiljem, kui Jaan kuulsamaks sai ja rohkem intervjuusid andma hakkas, selgus, et just nii ongi. Ma polnud kunagi kuulnud (või osanud tähele panna), et üks mees oma peret ja naist nii oluliseks peab ja hinnata oskab. Teised mehed, võtke eeskuju!!!

Jah, Jaan on selline mees, kelle pärast oleksin ma valmis hülgama oma mehe ja lapsed, sõitma Vilsandile, pakkima tema abikaasa asjad kokku ning ise sisse kolima.

Unistada ju võib :)


Loe lisaks ja osale meie lugejamängus: