Mind ajendas kirjutama see, et Tapa vallas tappis üks mees oma eksabikaasa. Täna lugesin Delfist, et kohalikele tundus kogu juhtum arusaamatu ja uskumatu. "Olid normaalsed inimesed, hommikul läksid tööle ja õhtul tulid koju," täheldas perekonda tundnud majaelanik. "See sündmus oli täielik šokk, kuulsime sellest uudistest."

Lugesin neid kirjeldusi ja rebis endal ka haavad lahti. Mu oma õde kannatas aastaid mehe terrori all, aga see polnud isegi avalik saladus, vaid teema, mis oli täiesti nelja seina vahel. Ma oleks võinud teatud märkidest aru saada, aga ju ma olin liiga ükskõikne.

Nad elasid Tallinna lähedal ühes väikeses kohas, kus ka põhimõtteliselt kõik tunnevad kõiki. Abiellusid üheksa aasta eest. Ma olen õest noorem ja olin siis isegi kade. Tema mees tundus täiuslik: kena, hea töökoha peal ja üliviisakas. Ta tegi ka mulle alatasa komplimente ja tõesti arvasin, et õde leidiski selle ühe, kellega elu lõpuni koos olla.

Nad said peagi lapse ja kuna mees teenis hästi, jäi õde koduseks. Mulle tundus, et ta on õnnelik. Varem oli ta väga aktiivne, käis näiteks laulukooris laulmas ning sõpradega väljas. Nüüd see muutus. Saime kokku vaid siis, kui käisin tema kodus külas. Kui kutsusin, et äkki saaks Tallinnas kokku, vastas eitavalt ning otsis vabandusi. Et meeldib kodus rohkem ja mees ka pigem ei tahaks, et ta kodust pikalt ära. Vahel juhtusin ise mõnel üritusel õe vanade sõpradega kokku, kes küsisid minult, kuhu õde kadunud on.

Ma reaalselt arvasin, et õe unistus oligi vaikselt kodune olla. See kaardimaja varises kokku nelja aasta eest. Õde helistas, et ta on haiglas. Laps aga meie vanemate juures. Sattusin väga segadusse, et mis juhtus, kas õnnetus. Ta ütles, et ei ole midagi väga ohtlikku - sinikad, verevalumid. Kuna aga peapõrutus, siis hoitakse haiglas sees. Mu esimene reaktsioon oli, et appike, kas mõni võõras peksis ta läbi. Kui ütles abikaasa nime, ei jõudnud mulle alguses üldse kohale ja küsisin, et oot, kes? Arvasin, et nimekaim. Kui õde ütles, et ikka abikaasa, siis tundus see jätkuvalt võimatu. Ohkan ja tunnistan, et korra jooksis ka peast läbi, et äkki õde tegi midagi väga halba, näiteks pettis meest, seepärast too peksis.

Hiljem haiglas õega tundide viisi rääkides sain aru, kui rumal ma olen. Õde kirjeldas, et tegelikult on aastaid olnud järjepidev füüsiline ja vaimne terror. Kui lööb, siis armastab? Alguses ta muidugi ei olnud vägivaldne, õel aga liblikad kõhus ja kõik tundus roosiline. Õde ütles, et tasapisi hakkas asi hullemaks minema. Tüli, kõrvakiil ja sõim. Siis juba näiteks see, et lükkas õde nii kõvasti, et ta kukkus pikali. Ja mees oli jube kontrolliv. See oligi põhjus, miks õde sõpradest ja ka minust eemale tõmbus. Lihtsam oli kodus norutada, kui see, et mees pärast läbi sõimab ja lööb. Pärast lapse sündi läks asi veel hullemaks, mees käitus veel nõmedalt. Süüdistas õde selles, et ta ei saa lapsega hakkama. Beebid nutavad ikka ega lase ka öösiti magada, see oli järjekordne sütik, millest mees kinni haaras ja õe peal end välja elas.

Õde ütles, et naabrid ning tuttavad ei teadnud. Kohalikus kogukonnas olid nemad nii-öelda musterpaar. Kuna elasid eramus, ega keegi ka sõimu kuulnud. Mees lõi ka teda üldiselt nii, et neid sinikaid sai varjata. Näkku ta ei löönud. Kui korra aga lõi ja silmalune sinine, siis õde põdes seda nii väga, et kuni selle kadumiseni püsis kodus. Viimane suur peksmine aga tuli sellest, et õde kogus viimaks julgust ja ütles mehele, et ta ei suuda enam, tahab, et nad lahku läheks. Mehel - oma kodu kuningas ikkagi - sõitis siis katus täiesti ära.

Õnneks nüüd mina ja vanemad teadsid, mis toimub. Õde lahutas peagi ja elas alguses koos lapsega vanemate juures. Mehe saime eemale hoidma nii, et sai talle otse öeldud, et kui ta peaks midagigi veel üritama, anname politseis vägivallatsemisele ametliku käigu, pluss teeme nii, et kõik tema sõbrad, tuttavad saavad teada. Talle on avalik kuvand nii tähtis, et ta leppis lahkuminekuga. Olen kuulnud, et tal praegu uus naine. Loodan väga, et seal on suhe veidigi mõistlikum.

Mu õde saab endaga praegu hästi hakkama, leidnud endale korraliku töö, suhtleb jälle sõpradega. Elab koos lapsega Tallinnas üürikas. Olen mitu korda talt vabandus palunud, et ise nii naiivselt arvasin, et ta täiuslikus suhtes. Õde on nentinud, et neid "täiuslikke suhteid" on Eestis kahjuks ilmselt väga palju. Kõrvalt ei märkagi.