Lugejakiri: 41aastaselt esmakordselt emaks, miks ka mitte? Kui vaid selle peale viltu ei vaadataks

 (107)
Pilt on antud loole illustreeriv!
Pilt on antud loole illustreeriv!Foto: Taavi Sepp

Sain hiljuti 41-aastaseks ja loodan, et aasta pärast samal ajal on minu perekond ühe liikme võrra suurem. Imestama paneb, miks selle soovi peale kohati viltu vaadatakse.

Mu elukaaslasel on kunagisest suhtest juba laps olemas. Too lõpetab tuleval kevadel keskkooli. Kui rääkisin, kuidas tunnen, et sooviksin last, kohkus mees esiti ära. Kogu protsess nullist peale ja pole me ju kumbki enam 20ndates noored. Pärast pikka kaalumist ta nõustus, et võtame selle teekonna ette.

Tervisega on mul kõik korras ja praegu me üritamegi, et rasestuksin. Loodan väga, et õnnestub!

Kõrvalt tekib kindlasti küsimus, et kui olen juba 40ndate alguses, miks alles nüüd? Inimesed on erinevad ja ma polnud varem valmis. Tegelikult veel viis aastat tagasi olin veendunud, et kõlagu see egoistlikult, aga mina ei taha järeltulijaid! Tahan elada oma elu ja omas taktis, kõrvaliste faktoriteta.

Aja jooksul me soovid muutuvad. Tunnen, et olen nüüd punktis, kus mu elus on kallis mees, keda kogu hingest armastan ja tahan, et me koos kasvataks üles vahva poja või tütre, kellele olla eeskujuks ja pakkuda kodusoojust.

Sarvi on maha joostud juba küll. Seiklesin aastaid maailma peal ringi. Elatise teenimiseks töötanud isegi kalkunifarmis. Ei kahetse ühtegi otsust. Viimati elasin pikalt Suurbritannias, kolisin tagasi Eestisse paari aasta eest. Kõlab klišeelikult, aga motiveeris just armastus. Oma praeguse elukaaslasega tutvusime internetis.

Mis puutub lapsesaamisse, siis olen saanud palju negatiivset tagasisidet. Mainisin paarile kolleegile, nende reaktsioon oli - miks ometi?! Oma tutvusringkonnas poetas üks sõbranna, et äkki mul on üldse varajane keskeakriis. Olen kuulnud, et tagaselja räägitud, et äkki tekkis mul koroonakriisi tõttu hirm töö kaotada, mõtlen, et lapsehoolduspuhkus oleks hea ajutine päästerõngas.

Mu enda ema ohkas seda kuuldes. Eks ta kardab kõige rohkem, et selles vanuses sünnitades on oht, et laps puudega. On ju ajakirjanduseski palju sel teemal kirjutatud. Rääkisin talle, et raseduse ajal tehakse uuringuid, kõik on tiheda jälgimise all, aga tema hirme see ei murra. Ta sõnas, et ta ei julge kodukandis seda mainidagi.

Mul endal on juba tekkinud väike alateadlik hoiak, et justkui teeksin midagi keelatut ja valet. Näiteks Suurbritannias on väga tavapärane, et tänapäeval osa naisi saabki lapse 40 eluaasta ringis. On juba piisavalt karjääriredelil pürgitud ning ka materiaalne kindlus olemas, et saab lapsele head elu pakkuda. Minu meelest on palju kurvemad näited need, kui laps on kui "juhuslik õnnetus", mida hiljem isegi kahetsetakse.