Lugejakiri: grupireisid näitavad, et eestlased on tõelised vinguviiulid ja koonrid

 (244)
Pilt on antud loole illustreeriv!
Pilt on antud loole illustreeriv!Foto: Karin Kaljuläte

Möödunud suvel Itaaliast naastes mõtlesin, et see jääb küll viimaseks grupireisiks mu elus. Pean ausalt tunnistama - reisikaaslased olid nii väsitavad.

Mind ajendas oma kogemustest kirjutama Kasulikus ilmunud artikkel, kus oli juttu, kuidas odavalt Türki sõitnud mees tundis end kui "lüpsilehm". Ta kirjeldas, kuidas alailma viidi kohtadesse, kus piirasid müügimehed jms.

Sisimas tahaks alati tarbija poolt olla, aga oma kogemused on näidanud, et pigem aetakse pill lõhki ja nõutakse teab mida. Olen ka ise paaril korral Türgis käinud, seda omal käel, mitte turismifirmaga. Näidake mulle seal mõnda kohta, kus müügimehed ei tuleks ligi? Kultuur ja olustik on seal teine, mis seal ikka. Istanbulis keset turgu muutus näiteks üks tõmmu mees nii romantiliseks, et kutsus mu sõbrannat välja, et võiks õhtusöögi teha. Pole hullu, võtame huumoriga.

Mis puutub grupireisidesse, siis viimase paari aasta jooksul sai nii käidud Küprosel ja Itaalias. Ma ise olen rohkem omal käel seikleja, aga need said ette võetud elukaaslase soovil, talle meeldib, kui asjad on põhjalikult ette planeeritud.

Sihtkohad on olnud vahvad, aga üldine reisimelu nigel. Küprose puhul hilines väljalend 20 minutit, oi seda kurtmist. Kiruti, et reisikorraldaja valis odava lennufirma ja tea, kas üldse tagasi saamegi. Keegi isegi ähvardas, et kui veel midagi hilineb, saadab Delfile vihje.

Seotud lood:

Igasugu väljasõitudel võis nii Küprose kui Itaalia puhul pidevalt kuulda - miks sissepääsutasud pole hinna sees? Miks peatume kõige kallimates söögikohtades? Kas bussijuht tahab meid piinata, et nõnda vähe tualetipeatuseid teeb? Kas konditsioneer on katki?

Kõigile küsimustele vastaks ise nõnda, et polnud hullu midagi. Mind ikka hämmastab, kui näiteks sissepääsude kohta uuritakse. Kui vähegi reisikirjeldust lugeda, siis on ju kirjas, mis hinna sees ja mis mitte. Näiteks Roomas pidi terve grupp pikalt ootama, kuna üks vanapaar vaidles giidiga Colosseumi pileti hinna üle.

Omamoodi irooniline on see, kuidas osad reisijad kurdavad kehva reisikorralduse ja lonkava ajagraafiku üle, ent panustavad ka ise sellele kaasa. Näiteks on mõnes kohas vaba aeg ja kokku lepitud kellaaeg, mil tagasi bussi juures olla. Kui kell kukub, on mõned ikka kadunud. Ühel juhul tuli seltskonda oodata pea pool tundi.

Naljakas on seegi, kuidas üritatakse toidu pealt kokku hoida. Näiteks Napolis oli meil vaba aeg ja üks paar viipas meile, et võiks koos sööma minna. Nad pakkusid välja ühe kiirsöögikoha, jutu peale, et see ju pitsalinn, kurtsid nad, et restoranid kallid. Selleks, et süüa kiirtoitu, ei pea välisreisile minema.

Ma ei väida, et kõik vinguviiulid on, ent eks need torkavad ikka silma. Olen oma elukaaslasele öelnud, et edaspidi reisime pigem omas rütmis ja suure grupita. Küll suudan ka ise paraja plaani paika panna.