Lugejakiri: jõuluhullusest on juba kõrini! Naudin võimalust pühade aegu tööl olla, elagu topelttasu

 (24)
Lugejakiri: jõuluhullusest on juba kõrini! Naudin võimalust pühade aegu tööl olla, elagu topelttasu
Foto: Madis Veltman

Jõulupühade aegu on alati neid, kes naudivad seda, et istuda perega suure laua taga ning kinke vahetada. Teiste jaoks aga on need pühad paras piin - pigem tahaks kalendris juba järgmise kuu ette keerata. Naistekale kirjutas Maiki, kes just nõnda arvab.

Ühed parimad pühad üldse olid paari aasta eest, kui sõitsime kamba sõbrannadega jõulude paiku lihtsalt Egiptusesse. Võtsime endale korraliku hotelli, kus kõik hinna sees. "Visa hinge" asemel saime nautida hoopis tantsusõud ning rüübata häid kokteile. Mul oli siiralt hea meel tüüpilisest pühadekärast eemal olla.

Üldiselt olen sel ajal siiski Eestis olnud (ega pühade aegu ole odav reisida), aga eelistanud näiteks võimalusel tööl olla. Mu igapäevatöö on küll kontoris, aga meil pole säärane firma, et pühade ajaks tuled kustu paneksime ja 2. jaanuaril taas naaseks.

Tööd jätkub ka pühade ajal ning paar inimest peab tööpostil olema. Olen hea meelega vabatahtlik. Õnneks suurem osa on meil pereinimesed ja sellega agaralt nõus.

Mul pole midagi selle vastu, et näiteks ka jõululaupäeval tööl olla - tavapärasega võrreldes on rahulikum, samas pole midagi ka topeltpalga variandi vastu.

Ilmselt mõtlevad paljud lugejad, et ju ma olen kibestunud vanatüdruk. Tõsi, elan üksi ja suguvõsa pole väga suur, aga asi pole vaid selles. Ma leian pühadenädalal mingi päeva ikka, et kodukandist läbi minna, aga meil pole ema ja isaga (olin ka ainuke laps) jõuluõhtu suurt traditsiooni. Vahepeal oli ka isa tihti jõulude aegu tööl ja nii need tüüpilised asjad unarusse vajusid.

Seotud lood:

Pigem on vist ka kõrini kogu sellest jõule ümbritsevast melust ja tuledesärast. Juba novembrikuus ei saa poodides rahulikult kõndida, juba koperdad hiiglaslike väljapanekute otsa, kus nii ehteid, pärgi kui teab veel mida.

Ka kingihullust kui sellist mul pole. Kasvasin üles 90ndatel, see oli aeg, mil lõpuks oli igasugu mänguasju, mida varasemalt polnud. Olin peres ainuke laps ja kuna vanematel läks suhteliselt hästi, oi, nad ikka külvasid mu kinkidega üle.

Mäletan, kui telekas jooksis multifilm "Mootorratturhiired Marsilt", siis ei suutnud ma otsustada, millist kolmest peategelasest jõuludeks sooviksin (toona olid selle multika põhjal tehtud mängunukud väga popid, vähemasti minu koolis ka tüdrukute hulgas) ja asi päädis sellega, et vanemad ostsid mulle kõik kolm. Oli seda vaja? Ei. Või kõik need legokomplektid, mis kokku krahmasin, rääkimata Furby'st.

Nii ei naudi seda kõike enam. Aastaid hiljem olen mõistnud, et jõulud olidki minu jaoks kommertsilik püha. Lõpuks olin nii ära hellitatud, et puhkesin kord nutma, kui ei saanud päris kõiki mänguasju, mis tahtsin.

Mul pole veel lapsi, aga kui peaksin kunagi saama, siis hoidun kindlasti sellisest tarbimiskultuurist. Kui üldse, soojendab mu südant näiteks seegi, et pühade aegu heategevuseks annetada. Ma leian, et see on küll midagi, mida pole kunagi liiast.

Aga muud jõulurõõmud... Mõtlen pigem, et võiks see trall juba läbi saada.