Lugejakiri: kodulaen võtke parem üksi! Madin lahkumineku järel kulutas närve ja kokkuvõttes jäin korterist ilma
Viie aasta eest tundus elus kõik joones olevat - ülikool lõpetatud, hea töökoht, kus võimalik karjääriredelil tõusta. Kõige tipuks ka kallis inimene kõrval, kellega tõesti arvasin, et veedame terve elu koos.
Omamoodi iroonia, me ei abiellunud, sest mõlemad ei näinud vajadust mingi ametliku paberi järgi. Aga tegelikkuses sidusime end suuremagi liiduga ja paberi andis ette pank. Võtsime koos kodulaenu, uus korter kaasomandina.
Mõtlesime suurelt ja soetasime kahe peale kolmetoalise ühte uusarendusse. Hind oli päris suur, aga kahekesi arvutades ei tulnud laenumakse nii hiiglaslik. Mõlemal kindel sissetulek olemas.
Neli aastat hiljem ehk eelmise aasta alguses aga kolisime lahku. Me suhe oli surnud tegelikult juba tükk maad varem. Formaalselt püsisime koos ja ärritasime teineteist. Vaidlesime täiesti tühiste asjade pärast. Jah, näiteks on võimalik pool tundi tuliselt karjuda seetõttu, et üks pool jättis nõud pesemata. Ma pole küll sada protsenti kindel, aga mulle tundus, et tal oli selleks ajaks juba keegi teine oma elus.
Härrasmehelikult pakkis tema asjad ja võttis üüripinna, mina jäin meie korterisse. Sellega härrasmehelikkus piirdus, hakkasime analüüsima, kumb korteri oma nimele võtab. Panga jaoks pole vahet, peamine, et keegi maksab. Mulle oli see korter väga hingelähedaseks muutunud, aga teadsin ka, et laenumakse mulle üksi on väga suur. Mõtlesin siiski, et pole hullu, võtan end kokku - tööl võimalik ka ületunde teha ja elan säästlikumalt. Ma tahtsin seda korterit. Sama ka ekselukaaslane.
Me vaidlesime ja arutlesime pikalt. Kumbki ei jätnud jonni, mõlemad tahtsid omale. Tema väitis veel sedagi, et tal suurem õigus korterile, kuna ta olla palju panustanud sellele, et korterit veelgi paremaks teha. Palun, noo tõesti: mis sa uues korteris ikka putitad? Loeme kokku mitu tundi kulus sul voodi ja kapi kokkupanekule?
Praegu mõtlen, et tegelikult ongi säärane olukord üpris näru, sest formaalselt ongi mõlemal õigust ühepalju. Panka lepingut ümber tegema jõudsime alles suve lõpus. Lõpuks mina loobusin ja korter läks talle. Kuna olin vahepealsetel kuudel laenu üksi maksnud (tema ju enam korteris ei elanud), siis nägin, kui raske see rahaline kohustus oli. Ühe kuu summa väga suur. Ja mine tea, mis Euribor tulevikus teeb, igakuine summa võib veel kasvada. Meil oli 30 aasta pikkune laen ehk veerand sajandit veel minna. Temapoolne pidev survestamine oli ka nii väsitav, tahtsin, et see kõik läbi saaks.
Pärast sai veel veidi vaieldud selle üle, kas ta mulle midagi kinni maksab. Maksin ju mina üle nelja aasta laenu korteri eest, mis enam pole minu oma (jagasime koos elades igakuiselt summa võrdselt kaheks). Tema teatas vastu, et ma olin põhimõtteliselt üürnik. Asi lõppes sellega, et väikese summa ta mulle ikkagi maksis, aga mu tehtud sissemaksetest on see kokkvõttes suhteliselt väike osa.
Nüüd olengi taas olukorras, kus elan üürikorteris ja unistan oma kodust. Mõtlen, et Kredexi abiga proovin peagi pangast üksi laenu võtta ja endale oma pesa osta. Muidugi mitte nii suur, kui eelmine korter, aga vast midagi leian. Praegu mõtlen, et isegi ka tulevikus suhtes olles, koos ma kinnisvara osta ei taha. Ma ei arva, et kõik paarid tingimata lahku lähevad, aga kunagi ei saa päris kindel olla.
