Lugejakiri: kooseluseadus võeti viie aasta eest vastu, ent kasu pole sellest tuhkagi. Ühiskond on muutunud sallimatumaks

 (317)
Lugejakiri: kooseluseadus võeti viie aasta eest vastu, ent kasu pole sellest tuhkagi. Ühiskond on muutunud sallimatumaks
Negatiivsed hoiakud: üks mitmest meelevaldusest, mis 2014. aastal kooseluseaduse vastu korraldati.Foto: Rauno Volmar

Aeg liigub kiiresti ja ilmselt ei mäletagi paljud, et hiljuti sai viis aastat päevast, mil kooseluseadus vastu võeti. Naistekaga jagab oma mõtteid 20ndates tallinlanna, kes on samasoolises suhtes.

Mäletan seda päeva, mil kooselusedus vastu võeti. Meediakanalid olid täis uudiseid, kus särasilmsed toetajad lehvitasid vikerkaarevärvilisi lippe ja liberaalsed poliitikudki rääkisid, et oleme jõudnud nüüd Euroopasse! Kurvad konservatiivid muidugi loopisid verbaalselt kaikaid kodaratesse, aga see selleks. Oli ju pidupäev. Õhtul toimus veel Sinilinnus uhke pidugi, kus plaate keerutasid vahepeal needsamad riigimehed, kes riigikogus sellele seadusele rohelist tuld näitasid.

Kerime ajalinti viis aastat edasi. Mis on muutunud? Põhimõtteliselt see, et kogu too arutelu ja tulemus oli lihtsalt virvendus pinnal ja praegu vaadatakse samasooliste suhetele rohkem viltu kui varem. Miks? Sest ka võimuliit on see, kes EKRE eestvedamisel taolisi suhteid mõnitab.

Olen ise kauaaegses suhtes naisterahvaga. Jah, viie aasta eest mõtlesin minagi sinisilmselt, et abielu võimalust pole, aga ka kooseluseadus suur samm edasi ja ehk koosellun ühel ilusal päeval minagi. Ei, ma pole seda teinud ega praegu ka plaani. Sel on ka lihtne põhjus, praegusel kujul kooseluseadus vaid mõnitab neid inimesi, kellele see mõeldud. Kokkuvõttes oli see suvaline objekt poliitrallis. Kui koalitsiooni koosseis vahetus ja polnud koos ka häälteenamust, peideti see kujutletavasse sahtlisse tolmu koguma. Rakendusaktideta on see kui korvpallipall, mis teoorias põrkaks ju hästi, aga reaalses elus pole täis puhutud ja pumpa pole.

Olen lugenud poliitikute suust lauseid (eri kommentaariumitest rääkimata), et öeldakse, mis neil homodel siis häda, keegi neid otseselt ei diskrimineeri, las olla vaikselt! Jah, võin omast kogemusest öelda. Ei loobi keegi mind tänaval tomatitega või loe issanda palveid, et ma ometi oma seksuaalusku muudaks. Ent kõrvalseisja ei saagi aru, mis tülgastav tunne on see, kui sulle öeldaksegi - püsi vait ja oma nurgas. Või jutud sellestki, et kui lastele kooliõpikus näidatakse pilti kahest samasoolisest vanemast, siis on see homopropaganda. Sel nädalal sai aga lugeda "geniaalset" ideed, et LGBT ühingult rahastus ära võtta.

Kuidas mõjub see neile, keda mõjutab? Enda näitest - mäletan, et põdesin 15-aastaselt, et appike, kas mulle tõesti meeldivad tüdrukud. Nüüd olen peaaegu 30 ning ei taha kulutada oma aega taas sellele, et tunda end teistsugusena. Ent ühiskonnanormid justkui suruvad seda peale.

Minu kriitika taga on ka vastupidine kogemus meil toimuvale. Elasin mullu paar kuud sõbra juures Berliinis. Seal oli kõik teisiti ja mitte kedagi ei huvitanud, mis on su orientatsioon. Inimesi hinnatakse teisiti, selle põhjal, kes nad on iseloomult ja muidu tegemistelt.

Minu soovitus igasugu asjapulkadele, kes leiavad siiani, et homoseksuaalsus on tabu, on vaadata korra peeglisse, et kas ja mille poolest nad enda meelest kuidagi paremad ja nn tavalised on... Pigem vaatab vastu kitsarinnaline ja eelarvamustega inimene.