Lugejakiri: koroonaviiruse puhang mõjub mu vanaemale rusuvalt. Põhiprobleemideks on hirm ja üksindus
Veel mõni aeg tagasi oli koroonaviirus meie jaoks kuiv välismaine statistika. Itaalia puhul sai loetud, et nakatunuid palju, enamik vanemaealised - ikkagi tõrkus mõistus aga vastu võtmast, et see peagi meie probleem.
Nüüd on sellest saanud kuiv statistika Eesti kontekstis. Iga päev tulevad uued numbrid nakatunute kohta. Alles mõni päev tagasi väljastas terviseamet statistika, kus viidati, et vanemaealisi (65 eluaastat ja enam) on nakatunute hulgas 11 protsenti. Tänase seisuga on vastav protsent juba 17.
See teeb murelikuks. Ilmselt enamikul lugejatest on lähedaste hulgas mitmeid inimesi, kes just selles vanusegrupis.
Mind kasvatas ema ja sestap tean vaid temapoolseid vanavanemaid. Vanaisa lahkus seitsme aasta eest, aga memm on siiani väga tragi olnud! Tal olid omad kindlad rutiinid, mil käis Balti jaama turul, mil apteegis. Nädala sees sai vahel kokku sõbrannadega, nende lemmikkoht linnas oli kaubamaja juures asuv kohvik Energia. Ja mõelda, mõni asi ei muutu - nagu ka 20 aastat tagasi, on tema päevas kindel koht sarjal "Vaprad ja ilusad".
See viimane kuulub tema päeva hulka ka nüüd, aga muu on välja lülitatud. Ta istub rangelt kodus, sest eks ta oma elu jooksul palju näinud - kui asi on halb, tuleb käske järgida.
Kuna ta elab pealinnas, olen talle ise koduukse taha toidukaupa viinud, on ka mu vanemad. Silmast silma aga pole me enam suhelnud. Igaks juhuks! Ma ise olen 34aastane. Mine tea, ehk olen ka üks nendest püstijalapõdejatest, kes ei saagi aru, et viirus küljes, aga samas annaks selle kergelt edasi.
Vaatan, kuidas paljud noored inimesed sotsiaalmeedias kurdavad, et küll ikka raske kodus püsida. Ei saa nädalavahetusel kamraadidega pubis käsitööõlut libistada ja Netflixi valik on ka nii üksluine. Ent mõelge parem pensionäride peale. Nemad ei tee videokõnesid sõpradega, veinipudel kõrval. Nad ei jõlgu sotsiaalmeedias ja pole neil ka kodukontorit, mis halli argipäeva pigem rikastaks.
Nad lihtsalt on. Vaatavad televiisorit, kuulavad raadiot ja muretsevad. Nii ka minu vanaemaga. Ta kardab. Helistan talle iga päev ja räägin ka rõõmsatest asjadest. Näiteks eile jutustasin kevade tulekust ja meenutasin, kuidas me minu lapsepõlves käisime alati kevaditi pargis lilli korjamas.
Tal pole kodus arvutit, tema infovoog tuleb peamiselt telerist ja raadiost, lisaks käib kodus Õhtuleht. Infovoog on ka nii tihe ja väga palju hirmuäratavaid näiteid. Ta teab, et haigus on ohtlik just vanemaealistele. Ta ise on alati olnud tugeva tervisega, aga siiski - on selge, et tema eas pole immuunsüsteemi võimekus see, mis aastaid tagasi.
Tema jaoks on see praegune üksindus kõige hullem. Ta oli nii uhke, et selles vanuses veel ise hakkama saab, aga nüüd on see muutunud. Temagi tahaks käia ise poes ja teha pikemaid jalutuskäike, aga ta on selles hoidunud.
Ma nii loodan, et see eriolukord ja viiruse suur puhang ei jää kestma kuid ja kuid. Kardan, et mu vanaema tervis (ka vaimne) läheks lihtsalt allamäge, ka viirust ennast külge saamata.
Hoidkem oma lähedasi. Kui ka vanavanemad ütlevad, et pole vaja tihedalt ühendust võtta, saavad hakkama - tehke seda ikka. Neile on ka iga hea sõna abiks, samuti teadmine, et neid on kellelegi vaja.
