Lugejakiri: korteriomanikud vaatavad mind kui pidalitõbist, sest soovin end üürikasse sisse kirjutada
Lõpetasin vastu suve ülikooli ning kolisin Tartust Tallinna. Peamiselt ikka tööalastel põhjustel, sain hea pakkumise IT-valdkonnas tegutsevas firmas.
Hakkasin kohe ringi vaatama, et korter leida. Mu tingimusteks oli, et pigem kesklinna lähedal (näiteks Pelgulinn või Kalamaja) ning kindlasti pikaajaline koht, vähemalt aastane leping. Mulle ei meeldi elada Nipernaadi elu, tahaks paikne olla ning kodu pikaks ajaks.
Leidsin mitmeid häid pakkumisi, aga tabas ootamatu aga. Jätsin omanikele hea mulje (otsisin kortereid otse müüjalt, ei taha maaklerite kukruid täita), kuni tõstatasin teema, et soovin sissekirjutust. Siiani oli see mul Tartus, kus elavad ka vanemad. Tahaks, et pigem ikka oleks sissekirjutus reaalses kohas, kus elan. Nii lihtsam kohe perearst leida, rääkimata võimalusest tasuta ühistransporti kasutada. Ja üleüldse oleks endal kuidagi vastandlik tunne, kui luiskan ametlikes registrites elukoha kohta.
"Miks? Ei, see küll pole võimalik," kostis ühe korteri omanik. Teine hakkas pikemalt pinnima, kas tahan sel aadressil ettevõtlusega tegeleda või milles küsimus. Jäin iga kord selle küsimusega pika ninaga. Üürileandjate jaoks oli see punane tuli.
Üks korteriomanik vabandas stiilis, et Suur Vend valvab - ta arvab, et kui üürilisel sissekirjutus, võib maksuamet haisu ninna saada ning nõuda üüritulu pealt maksude tasumist. Avalik saladus on see, et enamasti üüritulu pealt makse ei maksta. Oma tutvusringkonna pealt võin öelda, et maksuamet pole Kapo maksuversioon. Ühel sõbral on Tallinna korterisse sisse kirjutatud kolm sõpra, ei ole ükski ametnik hakanud talt selle kohta küsima. Välistatud on ka see, et üürnik jääb nn puukelanikuks ehk ka lahkumise järel keeldub sissekirjutust muutmast. Minu teada piisab vaid korteriomaniku avaldusest ja too inimene kirjutatakse välja.
Mis minu otsingutesse puutub, siis lõpuks leidsin ühe korteri, mis oli sisustuselt nii minulik ja hind ka suhteliselt mõistlik, et võtsin ära. Sissekirjutuse luba ma paraku ei saanud. Läksin siis seda teed, et kirjutasin end sisse ühe sõbra juurde. Pole ka patt nii rohelise kaardiga tasuta sõita, tallinlane ma ju nüüd olen.
Veidi mõru olukord on see siiski: Tallinnast räägitakse kui moodsast linnast, aga üüriturul käib kohati kõik vaid ühe osapoole huvides. Korteriomanikel on väga suur võim ja nad saavadki seada oma reeglid ning lüüa rusika vastu lauda, rõhudes, et turg on selline. Loodan, et ühel hetkel asjad ehk veidi muutuvad. Mulle tundub, et üüriturg aina paisub ja pakkumisi tuleb uksest ja aknast. Vast annab see rohkem mänguruumi ka üürnikele.
