Lugejakiri: kuidas öelda kauaaegsele kallimale, et abielu ei tule kõne allagi?

 (45)
ABIELU, SEADUS, PARAGRAHV, SÕRMUS, KIHLUMINE.
Foto: JOOSEP MARTINSON, Õhtuleht

Kõik märgid näitavad, et elukaaslane plaanib peagi abieluettepaneku teha. Tahaks talle võimalikult pehmelt öelda, et ma ei taha abielluda.

Tema on 32, mina 30. Vähemasti vanuse poolest igati paslik aeg, et suhe ametlikuks teha. Kui neid traditsioone uskuda - ent mina ei usu. Ma peangi abielu lihtsalt formaalseks paberiks. Koos saab õnnelikult elada ka ilma selleta.

Lapsena arvasin, et abielu on kõige püham üldse. Kui olin 10, vanemad lahutasid. Elasin seda nii üle, vanemad pidevalt karjusid omavahel, oli ka ühise vara jagamisega probleeme ning sisimas süüdistasin ennast. Arvasin, et olen nii halb laps, et vanemad ei taha mind koos kasvatada. Hiljem sain teada, et põhjus oli proosalisem - isal oli armuke.

Juba siis tekkis mul vimm abielude kui selliste vastu. Tegu pole formaadiga "õnnelikud igavesest ajast igavesti". Pluss olen väga leige usu osas, abielu seostub mulle ka kristlike traditsioonidega. Ma leian, et kõigil peavad olema võrdsed võimalused. Üks mu parimaid sõpru on gei, temal pole mingit õigust abiellumiseks ja nagu teame, siis isegi kooseluseadus kehtib poolikult. Kui on mingi müstiline liit, mis mõeldud vaid osadele inimestele, on see mu meelest vale.

Olengi alati mõelnud, et pigem saab elada koos ka niisama. Ei ole vaja mingit ametlikku dokumenti seda kinnitama. Tean ise ühte töökaaslast, kes on öelnud, et kuigi mehega on neil suhted jahedad, siis on ikka koos - lapse pärast ja eks ju ametlikult laulatatud ka, ei taha olla need, kes lahutavad. Jääb dokumentidesse kirja. Taaskord - paber ei võrdu ju tegelikult armastusega. Pigem on osa sellest ka lihtsalt enda kuvandi loomine. Korraldatakse ülikalleid pulmapidusid, millest siis hiljem sotsiaalmeedias pilte jagada. Klassikokkutulekul üks noormees tunnistas, et võttis pulmade korraldamiseks väikelaenu. Irooniliselt mõeldes - kodu võib remontimata jääda ning võladki kukil, aga peamine, et pidu saab korraldatud!

Olen oma noormehega koos olnud neli aastat. Me pole kunagi rääkinud eriti abiellumisest. Olen viidanud, et suhtun sellesse jahedalt, aga ilmselt pole seda piisavalt rõhutanud. Mitu sõpra on omavahelistes vestlustes (stiilis: ära kuskil maini, et räägin, aga...) öelnud, et mu noormees olevat sõpradele rääkinud, et mõtleb sõrmuse ostmisele ja ettepaneku tegemisele. Ju ta ikka arvab, et ma hindan traditsioone ning tahan 100 külalisega pulmapidu ning äkki isegi tema perekonnanime võtta.

Selle üle mõelnud, on mul tekkinud väike hirm. Mis juhtub, kui talle seda ütlen, solvub ja üldse lahku läheme? Ma tean, et ta pole usklik, aga tema pere siiski väga konservatiivne, mine tea, ehk on ta abielutraditsiooni tulihingeline toetaja. Ei sobigi suhe, mis ei päädi ametliku liiduga. Need muremõtted teevad mind närviliseks, mistap polegi talle veel öelda julgenud. Meie koosoldud aastad on olnud väga vahvad. Oleme palju reisinud ning üürime korterit, mille oleme kujundanud oma käe järgi. Olen mõelnud, et temaga tahaks ühel hetkel koos kodu osta, ilmselt ka lapsed saada. Minu jaoks see kooslus olekski juba perekond. Ma ei taha mingit lepingut, mis meie suhte vormistaks. Suhte vormistame ise oma igapäevaste tegemistega.

Eks pean peagi julguse kokku võtma ja temaga rääkima. Kui ta juba põlvele laskuks ja sõrmust lehvitaks, oleks seda tunduvalt raskem teha.